3 KUUD - ARMASTUS, PÄEVIK, AUTO JA MAAILM MEIE ÜMBER

Traveling – it leaves you speechless, then turns you into a storyteller.” – Ibn Battuta
Kusagil Portugalis maailma äärel.

Kusagil Portugalis maailma äärel.

Olen selle konkreetse postitusega venitanud nüüdseks peaaegu 2 kuud! Midagi pole teha, kui puuduvad ideed, kuidas üht korraliku reisiteemalist postitust üles ehitada. Olen avastanud enda jaoks, et vahel on vaja lihtsalt aeg maha võtta ning peegeldada veelkord kõike kogetut. Alles siis, kui olen selle uuesti läbi elanud ja enda jaoks mingi sügavama mõtte leidnud, siis suudan sellest ka kirjutada. Kes teab, võib-olla on hoopis uue raamatu kirjutamine võtnud loomingulisusest suure ampsu?

Ajavahemikus 2013 aasta lõpuperioodist kuni 2015 aasta keskpaigani elasime Elisega Austraalias. Avastasime koos kängurumaad, õppisime tundma uut kultuuri, nägime maailma ning leidsime uusi sõpru ja tuttavaid. Austraalias elamistest saad lugeda lühidalt CK Blogcast postitusest "MEMUAARID AUSTRAALIAST EHK MEIE REISI PARIMAD HETKED" ning soovi korral saad lugeda pikemalt sellest hämmastavast, elumuutvast kogemusest, raamatust "Mõistmaks, kes ma olen". Vahepeal sai ka käidud autoga Hollandis, mis tegelikult andiski selle suurema tõuke, äsja seljatatud reisile Lõuna-Euroopa äärealadele.

Jõulud veetsime ka Austraalias liivarannal.

Jõulud veetsime ka Austraalias liivarannal.

2017 aasta lõpus, täpsemalt novembri alguseks oli meil villand sellest rutiinist ja tundsime üleüldse, et olime kuidagi omadega kinni jäänud. Austraalias elades, tundsime pidevat enesearengut ja pidevat eluga edasi liikumist, kuid nüüd siin Eestis olles, oli tekkinud tunne nagu seisaksime paigal (kuigi me seda tegelikkuses ei teinud). Täpselt 5-ndal novembril pakkisime auto ääreni täis ja tegime Eestist minekut. Selleks ajaks olin Sports Directis töötanud 2 aastat, mis oli tegelikult hakanud vaikselt tõstma minu stressi ja pingetasemeid, mis vajasid omakorda maandamist. Elise oli mulle rääkinud autoga Lõuna-Euroopasse reisimisest juba mõned päevad pärast Austraaliast tagasi koju tulemist ehk aastal 2015! Selles osas on elu ikkagi heas mõttes hämmastav, et tõepoolest saavad unistused teoks, kui nendesse piisavalt uskuda ja nende nimel ka vaeva näha. Aega võttis aga tehtud see siiski sai.

Ma ei hakka sellel korral kirjeldama kuidas, kui kaua, mismoodi, millal ning midagi tegime ja kus käisime, sest ausalt öeldes ma ei tea hetkel, kust peaks alustama. Üleüldse mulle tundub, et kuigi Austraalia reis oli 6 korda pikem kui meie seekordne Euroopa reis, tuleks siia blogisse pildi ja ka jutumaterjali kordades rohkem. Aga millest ma siis kirjutan? Igakord, kui elus toimuvad suuremad muudatused, siis me inimestena õpime väga palju. Kuna Lõuna-Euroopas reisimine õpetas ka meile väga palju, siis kavatsen hoopis kirjutada teemal, mida õpetas meile 3 kuud autos elamine ja Lõuna-Euroopas rändamine. Mine tea, ehk saad siit sinagi motivatsiooni ja inspiratsiooni enda eesoleva reisi planeerimiseks.

5 ASJA, MIDA 3 KUUD AUTOS ELAMINE MEILE ÕPETAS

kelli-stirrett-429672-unsplash.jpg

1. UNISTUSED LÄHEVAD TÄIDE

Kui ma noorem olin, siis mulle meeldis unistada suurelt. See tundus olevat viis, kuidas enda elu teadlikumalt luua. Arvestada mõttega "mina loon enda maailma ise" tundus loogiline, isegi siis, kui suurem osa arvas vastupidist ning isegi siis, kui kõik asjad ei läinud päris nii nagu soovinud olin. Kas tead, mis? Ma usun tänapäevani, et suurelt unistamine on üks viisidest, kuidas enda elu kujundada. Õnneks meeldib seda ka Elisele teha, sest temalt ju selle reisi algne ideeidu pärinebki.

Hoidsin parajasti käes enda Gorillapodi, mille külge oli kinnitatud Samsung Galaxy S7 nutitelefon, mis mind viimased 10 minutit juba filminud oli. Korraga tagas mind mõte eesmärkide saavutamisest. See oli Portugalis, Bom Jesus de Monte pühakoja juures. Rääkisin enda Youtube video jaoks teemal "visualiseerimine", mille leiad siit (konkreetne koht 18:25min peal). Seda videot filmides, mõistsin ühtäkki, et "Täitsa lõpp, ära tegime ju! Me olemegi siin.". Bom Jesus de Monte pühakoda oli meie esimene sihtpunkt Portugalis. Sinna jõudmine tähistas meie jaoks eesmärgi saavutamistja tõelise reisi algamist. Sellele eelnenud Põhja-Hispaania, Prantsusmaa (Pariis), Luxemburg ja Saksamaa erinevad paigad olid ka toredad, kuid meie käesoleva reisi suurimaks sihtpunktiks oli siiski jõuda omadega Portugali.

Mäletan väga selgelt, kuidas mitu kuud enne seda reisi, sai internetis surfatud ning erinevaid kohti, mida külastada, paika pandud ja Bom Jesus de Monte pühakoda oli üks neist. Mõistsin, et me olime Elisega unistanud mitte ainult reisist, vaid väga konkreetsest asukohtadest ning nüüd tänu tasa ja targu tegutsemisele, olime viimaks oma unistuse taaskord täitnud. Tahan siinkohal rõhutada, et ole julge ning unista nii suurelt kui üldse võimalik. Ja kõik, kes sinus kahtlevad "saada kus kurat!", sest vähemalt minu kogemus ütleb seda, et SINA ja ainult SINA tead kõige paremini, mida tahad ning milleks võimeline oled.

Kõik sai alguse piltide vaatamisest ning hinges ja vaimusilmas seal kindlas kohas kohalolemisest. Sellele planeerimisele järgnes loomulikult ajaline faktor, mida ei saanud kuidagi kiirendada. Sellepärast rõhutan alati, et oluline on olla kannatlik - you can't beat time!
Teiseks, kogusime me Elisega pikalt ka raha, et sellisele "ela-hetkes" reisile üldse minna saaksime. Ma ei saa siinkohal öelda, kui palju on tarvis sellise reisi tegemiseks, sest kõik inimesed, nende soovid ja perspektiivid odavalt reisimisest on erinevad. Meil ei olnud vaja hotelle, ega ka igapäevaselt restorane külastada. Erinevaid söögikohti külastasime igas suuremas linnas, kuid need ei sattunud meie teele igapäevaselt. Meie tahtsime kogeda reisimist Lõuna-Euroopas võimalikult minimalistlikult ning kokkuhoidlikult ja avastada loodust, mitte maksta erinevate atraktsioonide eest. Ma ei väida, et me mitte kuskil ei käinud, kus sissepääsu eest raha küsiti. Käisime ikka, kuid väga vähe, sest eesmärk oli näha loodust ning nautida lihtsalt kuuma talvepäikese all olemist.
Kolmandaks, hakkasime reaalselt autoga Eestist sõitma ja tegime seda tuhandeid kilomeetreid seni, kuniks saime Bom Jesus de Monte GPS kirjutada. Ning viimaks kohal me olimegi. Ära iial lakka uskumast võimatut, sest absoluutselt kõik on võimalik, kui selle nimel vaeva näha ning asjade loomulikule kulgemisele aega anda! Jäta see endale meelde - KÕIK ON VÕIMALIK!!!

2. REISMINE VANUST EI KÜSI!

Päikeseloojangud Portugalis.

Päikeseloojangud Portugalis.

Tõepoolest, reisimine vanust ei küsi! Kui keegi ütleb mulle, et ta on reisimiseks liiga vana, siis minu ülemaailmsed erinevates vanuseklassides olevad tuttavad, alustades Ameerikast pärit vanaprouast, kes tervele Eestile üksinda rattaga tiiru peale tegi, olles reisinud viimase 30 aasta jooksul iga paari kuu tagant uute riiki ja lõpetades äsja täisealisteks saanud tuttavatega, kes on otsustanud ihuüksinda maailma avastama läinud. Ka seekord, tänu reisil tuttavateks saadud inimestele, mõistsime Elisega, et tõepoolest vanus on vaid vabandus. Üleüldse, kaasa arvatud mina ise ja kõik inimesed meie ümber, toovad aeg-ajalt iseenda mugavusest ning teadmatusest lagedale täiesti absurdseid vabandusi mingi asja mitte tegemiseks või edasi lükkamiseks. Seega, lepime kokku, et REISIMINE VANUST EI KÜSI!

"Estonians." ütles mulle üks vanem härra muheda hääletooniga, pärast seda kui oli pikalt meie autonumbrimärki ühe kohaliku pesumaja ees uurinud.
"Yes, hi!" vastasin rõõmsalt, samal ajal autost voodipesu kokku korjates ja suurde LIDL kotti toppides. Olime ju siiski pesumajja teel.
"You are the first Estonians I've met in real life. So far only in TV!" hakkas mees naerma.

Sealt edasi oli juba asi jää murtud ning lõbu laialt. Vestlesime pikalt kolmekesi pesumaja ees seistes, kust pärit oleme ja kuhu poole liigume. Andsin vanemas eas olevale Saksa päritolu härrale purgi Eestist kaasa võetud Saku Originaal õlut (mitte, et ma järsku jooma oleksin hakanud), mis anti meile reisi jaoks laenatud autokülmkapiga kaasa ning vahetasime informatsiooni, kus Viseu linnas ööseks autot parkida võiks. Vanem härra Peter, andis meile oma GPS'ist täpsed koordinaadid veidi kesklinnast väljaspool asuvast avalikust autoparklast, kus võis karavanidega ööbida ehk park for night oli lubatud. Meil ei olnud karavani aga Euroopa erinevatel kiirteedel olid meie peamisteks kaaslasteks rekkamehed oma suurte masinatega. Linnades ning väiksemates kohtades püüdsime leida karavanid üles. Seal kesklinna ääres asuvas avalikus parklas magasime 2 ööd isegi.

Järgmisel hommikul, kõva -5 kraadise mägise temperatuuriga, kutsuti meid nende karavani teed jooma ning reisimuljeid jagama. Räägitud sai meie Austraalia ja Amsterdami seiklustest, kuid peamiselt kuulasime meie Elisega, silmad punnis ja kõrvad ikka väga kikkis, nende seiklustest Ameerikas, Euroopas ja Lõuna-Aafrikas. Hämmastav vanapaar, vanust oli neil kindlasti 70+ ja nad olid reisinud viimased 12 aastat. Täitsa haige ja siis sellel hetkel lõi meile pildi selgeks, et tõesti kui vanurid sellisel viisil reisimisega hakkama saavad, saame ka meie. No offence vanem generatsioon. :)

Reisi jooksul kohtasime väga mitmeid erinevaid karavane, kelle elanikeks osutusid üksikud mehed, üksikud naised, noored meie ealised paarikesed, väga palju vanureid ning ka neid perekondi, kellel olid kaasas väikesed lapsed. Vahel isegi mõne aastased lapsed. Seega pole ka väikeste lastega olemine vabandus mitte reisimiseks, kõik on võimalik kui seda vaid ise tahta. Just lastega reisimisest me Elisega ka unistame, et saaksime tulevikus oma lastele sellist maailma avastamise kogemust jagada. Mõelge ise, missugune haridus saab olla parem kui elu ise ning maailma avastamine ning teiste kultuuride ja keelte tundma õppimine.

20171214_165633.jpg

Lastest rääkides, siis enne reisile minekut avastasin, et üks sõbranna, kellega polnud ammu suhelnud, oli tegelikult ehitanud endale vanbussist kodu ning reisis koos enda elukaaslase ja väikese lapsega. Vahva paarikene ning vahva laps. Nad reisivad juba mitu aastat enda kaubikuga nii nagu meie sellest algselt unistanud olime aga kuna meil auto oli juba olemas, siis leidsime, et kõige parem, targem, odavam ja lihtsam on ehitada olemasolev auto ümber, kui hakata uut juurde ostma. Mari-Anne, Eero ja Aleksandri seiklustest saad rohkem teada nende Youtube kanali Lifeisaview ja Mari-Anne Instagrami kaudu.

Ehk kokkuvõtteks võib vist öelda, et tõesti see vanusenumber reisile mitte minekust on vaid müüt. Aga loomulikult, kõik inimesed on erinevad ja lõpuks langevad kõik elulised valikud ikkagi selle valda, mis kellelegi meeldib ning millised on inimeste prioriteedid. Kõik ei peagi tahtma reisida.

3. INTUITSIOON KUI VÕLUVÕTI

Ma olen sedameelt olnud alati, et ennast tuleb kuulata ja ennast tuleb osata usaldada. Sellepärast rõhutan alati oma raamatutes, Youtube videodes ja ka esinemiste ajal, kui oluline on see kuradima ENESETEADLIKKUS. Kui sa tunned ennast, siis sa tead, mis sulle sobib ja mis ei sobi. Ennast tuleb osata kuulata, eriti seda sisemist mina tasandit.

Lihtne näide sellest, kuidas reis tõestas üha uuesti ja uuesti meile seda, mida tegelikult õppisime juba Austraaliasse minnes. Igakord, kui pidime minema Elisega suurlinna, siis ei tundnud me erilist vaimustuspinget. Me ei ole Elisega linna inimesed, kuigi mina olen sündinud tallinlane. Meile mõlemile meeldib looduses olla palju rohkem. Kuna paljud suurlinnad olid ikkagi märgitud meie teekonnale, siis mõtlesime tihti "Kui me siin juba oleme, käime siis ära." ja peaaegu igakord oli see suur viga. Me ei nautinud, asjad ei jooksnud, olime pahas tujus, midagi oli mäda ja paha. Ainus erand oli Barcelona, mis oli vapustav suurlinn, kus me isegi ennast elamas ette kujutada suutsime.

Vaade Barcelona äärelinnale, veetsime seal parklas ka ühe öö.

Vaade Barcelona äärelinnale, veetsime seal parklas ka ühe öö.

Täpselt sama "linnademäng" kummitas meid juba enne Austraaliasse minekut. Pidime algselt minema ühe paarikesega Perth suurlinna, kuid meid tõmbas siiski Cairns loodus rohkem ning lõpuks valisimegi lennupiletid maakoha kasuks. Brisbane meile ei meeldinud ning Sydney ja Melbourne jätsid samuti külmaks, samas veetsime 11 kuud järjest, elades 500m merepinnast kõrgemal mäe peal keset vihmametsasid ja nädalavahetused veetsime ookeaniäärses majas. Loodus on see, mis meid kutsub. Kuidas on sinuga lood, kas oled pigem linna või looduslaps? Anna mulle enda mõtetest teada kommentaariumis.

4. ENESETEADLIKKUS

29.jpg

Ma riskisin, või noh, mis siin ikka riskida oli. Tahtsin proovida, mis tunne oleks teha Youtube kanalit inglise keeles. Kuigi inglise keel on mul suus olnud terve elu, õppinud olen ka veidi äri inglise keelt ning veetnud arvestatava aja kooli ajal õpilasvahetusprogrammides ning elanud isegi Austraalias, siis peab tunnistama, et inglise keeles Youtube videode tegemine oli minu jaoks täielik fail. Ma ei olnud enam mina ise. Ei olnud võimeline mõtlema ja rääkima erinates keeltes, tekst oli sogane, kokutasi ning puterdasin kokku iba, mida mitte keegi teine, kaasa arvatud mina ise kulata ei viitsinud. Kuid, ega ma ei saanud seda enne teada, kui seda ei proovinud.

Reisil oli päris mitu korda selliseid hetki, kus muutusin väga emotsionaalseks ning pisarad tulid isegi silma, sest mõistsin, kui valus on endale valetada ning samas, kui valus ja kui palju teeb haiget see, kui pead endaga olema 100% üdini aus. Alguses lahe, mõnus, kihvt, tuus ja äge viis teistele enda teekonnal olevate kohtade näitamine tundus väga hea ideena. Mida rohkem ma seda tegin, seda rohkem hakkasin mõistma, et see ei ole tegelikult see, mida ma teha soovin. Jah peab ilmselt tunnistama, et ei saanud ka hakkama selle liigse pingega. Pidevalt tühjad akud, pidev laadimispunkti leidmine, pidev kohvikus mingi mõtetu asja tellimine vaid selleks, et saaks laadida või internetti kasutada, pidev tasuta wifi otsimine ning vahel suisa terved päevad kaubanduskeskuste avalikes wifi võrkudes istumine, et üks video end üles laeks jne. Minu jaoks oli see pinge, sest ma ei läinud reisile tegelikult selliseid emotsioone ja tundeid otsima. Mõnele teisele jälle oleks selline asi väga meeldinud ning ta oleks kindlasti suutnud kõik asjad ära lahendada sedasi, et sellest oleks välja kasvanud midagi ägedat. Potentsiaali ideel oli, lihtsalt minupoolne teostus oli sitt!

Valencia tänavaid filmimas ja pildistamas.

Valencia tänavaid filmimas ja pildistamas.

Lisaks, paratamatult hakkad sa ennast mingi hetk tippudega võrdlema, kes on näinud aastakümneid vaeva, et olla seal, kus nad täna on. Kuigi tean täpselt, et selliseid asju ei tohi teha ning ei ole mõtet - juhtus see alateadlikult ikkagi ning kraapis minu julge hundi rinna lõhki ja veriseks, jättes välja rippuva südame põksuma kiiremini kui adrenaliinisüst seda teha suudaks. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui otsustada, et reisivlog ja reisimise filmimine ei olegi minu kanali suund. See polnud seda kunagi olnudki. Algusest peale olen enda Youtube kanaliga keskendunud mindset ja perspektiivi väljendamisele, järsku aga hakkasin reisivideosid tegema. WTF?

Nii saigi vastu võetud otsus, et viskan enda Gorillapodi nurka ning naudin reisi ja hetkes olemist täiel rinnal. See oli parim vastu võetud otsus viimase poole aasta jooksul - milline pingelangus.....woooahh! Lisaks, mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem hakkasin mõistma, mismoodi ma jätkama pean. Tänaseks on pilt selge ning uued videod on juba järjekorras ootamas, pean vaid end kokku võtma ja jätkama sealt, kus mul kõik see pooleli jäi! Loo moraal seisneb selles, et ole endaga alati aus ning pea maha võitlused enda isiklike sisemiste deemonitega, sest ainult nii saad sa tõeliselt vabaks.

5. ARMASTUS, PÄEVIK JA MAAILM MEIE ÜMBER

Päevikut pidamas Tarifa rannas.

Päevikut pidamas Tarifa rannas.

Täpselt nii ongi! Armastus, päevik ja maailm meie ümber. See oli meie reisi kõige võimsam kogemus üldse. Tunnistan, et ma olen olnud alati selline, nagu minu hea sõber Silver Mikiver ütleb ZEN. Mulle meeldib mediteerimine, kuigi ma seda klassikaliselt rätsepistes teatud põhjustel teha ei soovi, kuid mulle meeldib endaga olla, mulle meeldib olla looduses ja mida hekki, ma käisin nooremana isegi mitu kuud joogas. Vahel satume Elisega ka enda mentori juurde männimetsa alla istuma, kuid ma ei oleks ealeski uskunud, et selle reisi jooksul midagi taolist juhtuda võiks. Me vist Elisega sisimas midagi sarnast lootsime aga ei arvanud, et see tõesti õnnestub.

Meeles on kaks selget hetke, kus tundsime end nii hästi, et oleksime võinudki sellises tundes ja emotsioonis igaveseks elama jääda. Üks oli Portugalis, teine oli Hispaanias, mõlemal korral olime suurema seltskonnaga ranna äärde ennast elama sättinud.
Portugalis olime jõudnud endale märgitud sihtpunkti, randa nimega Praia Dos Três Irmãos (tõlkes Kolm Venda). Seal oli suur avatud vaatega kilomeetrite pikkune rannajoon. Kõik need 7 päeva, mis me seal veetsime, oli laus päike. Päevasel ajal mõnus soe, Detsembri kuus +20 kraadi, Atlandi ookean ja rõõmsad inimesed. Selles konkreetses rannas oli umbes 10 erinevat karavani, kõik elanikud nendes olid loomulikult meist kõvasti vanemad ja elukogenenumad. Tuttavaks saime ühe Carolyn nimelise naisega Inglismaalt ja ühe rootslasega, kelle nime me vist teada ei saanudki. Vapustavad ja väga toredad inimesed, kellelt oli taaskord jälle nii palju õppida. Saime ka teada, et vanemad inimesed tulevadki Põhja-Euroopast talveperioodiks puhkama ja elama sellistesse piirkondadesse. Tuttavaks saadud inglanna oli seal samas rannas elanud juba viimased 4 talve.

Selle koha tegi eriliseks see, et päikeseloojangu ajal oli võimalik jalutada mööda rannajoont. Liivas kinni olnud suurte kivimürakate vahele sai jalutama minna just enne päikeseloojangut, sest siis oli veetase kõige madalam. Suured koopad, privaatsed "liivarannatutid" ja lihtsalt imeilus vaade. Nautisime seda täiega ning tundsime Elisega end õnnelikena. Tundus, et olime leidnud viimaks rahupunkti ja koha, mida olimegi sellelt reisilt otsima tulnud. See oli tõesti maagiline koht. Kui me peaksime millalgi tagasi Portugali minema, siis kindlasti seda randa ja kogu Algarve rannikujoont me kindlasti ka külastame.

20171217_170533.jpg

Teine sarnane rand asus Hispaania lõuna osas, väikese kuurort ja sadamalinna Tarifa lähedal. Rand nimega Playa de Los Lances ja Tarifa linna rand olid tegelikult omavahel ühendatud. Ka seal avanes meile meeletult pikk rannajoon. Lisaks meile parkis seal rannaääres veel üle 100 erineva masina korraga ning meie suurimaks üllatuseks, inimesed elasidki ning veetsid enda talvesid selliselt. Seal samas Tarifa lähedal olevas rannas veetsime kokku samuti umbes nädal aega, ka 2017 aastavahetus jäi nende päevade raamesse.

Ranna elu ja melu.

Ranna elu ja melu.

Siltide järgi saime teada, et Aafrika manner ning Morokko oli meist vaid 13 kilomeetri kaugusel. Ühel päeval õnnestus näha seal ka sadu erinevaid lohesurfareid. Selgus, et tegemist oli Lõuna-Euroopa parima lohesurfi kohaga! Kui need kõik erinevad välised tegurid eemale heita, siis tegelikult kõige suuremat kogemust pakkus seal rannas just see aeg iseendaga. Jah, me olime Elisega koos 24/7 aga me oleme sellega harjunud ning ei kujutaks ettegi elu teistmoodi.

13km Aafrikani. Teeme ära!

13km Aafrikani. Teeme ära!

Kõik need päevad veetsime lihtsalt elule ja enda isiksusele ning maailmale mõeldes. Me filosofeerisime ja seda täiesti sõna otseses mõttes. Kirjutasime päevikut, unistasime tuleviku üle, jagasime mõtteid ja tegelesime sisemise maailma korrastamisega. Hämmastavaks osutus see, et see oli kuidagi nii hinge puhastav ja meeliköitev tegevus. Kui muidu oleme igapäevaselt seotud enda töö, kolleegide, argimuredega ja muude erinevate valdkondadega, siis korraga tagas meid arusaam, et meil ei olegi mitte midagi muud peale iseendi, isikliku päeviku, sinise auto (mille olime ehitanud enda koduks: meil oli seal külmkapp, sisse ehitatud voodi ja isegi köögilaud) ja maailma meie ümber. Kuna seda distractionit või siis nõnda-nimetatud müra enam meie elus ei olnud, siis ei jäänud muud üle, kui alateadvus ja teadvus hakkasid tooma hoopis muid elemente meie ellu ja meile ette. Ma ei suuda seda, ega oska seda kogemust sõnadesse panna aga me olime õnnelikud.

OLIME ÕNNELIKUD NING MÕISTSIME, KUI VÄHE ME TEGELIKULT INIMESTENA VAJAME.

Hommikused päikesetõusud autost

Hommikused päikesetõusud autost

Olles nüüd tagasi kodumaal, oleme tegutsemas uute eesmärkide nimel. Uued sihid, uued eesmärgid ja plaanid paigas ning nüüd tuleb nende nimel vaid tegutseda. Reis Lõuna-Euroopasse oli silmaringiavardav kogemus ning pani meid mõtlema veelgi enam sellele, kui paljude ebavajalikke asjadega me tegelikult igapäevaselt oma eludes kokku puutume. On aeg neid likvideerima hakata, on aeg puhastuda sellest jamast ja alustada uutmoodi elamisega.

Loodan, et see postitus oli sind motiveeriv ja inspireeriv ning andis koos piltidega mingi ettekujutuse sellest, mida sellisel viisil reisimine inimestele pakub. Taaskord on inimesed erinevad, kuid see oli meie kogemus. Pikemalt saab lugeda juba uuest raamatust, millega läheb veel aega. Olen suutnud kirja panna tänaseks vaid 15 000 sõna.

Aitäh lugemast ning edu sulle! Suhtleme juba varsti.