3 põhjust, miks minust sai VEGAN

I didn’t change, I just woke up.
— Anonymous
alexandr-podvalny-221880-unsplash.jpg

Absoluutne tõde on see, et lihast on saanud meie maailmapildis toiduaine, mille loobumisest ja isegi asendamisest suudavad mõelda vaid vähesed, veel vähem suudavad inimesed selles suunas reaalseid samme teha.

Toidud ilma lihata tunduvad 95% inimeste jaoks ebatervislikud. Me oleme inimestena harjunud sööma loomseid produkte ning lihast on saanud niivõrd “oluline” komponent, et toit ilma selleta ei kanna enam välja toidukorra nime. Usu mind, ka mina arvasin aastaid tagasi seda sama. Ma ei osanud ka ette kujutada, et toit ilma lihata saab olla toitev ja maitsev.

Tõstataksin siiski küsimuse Kas saab ka teisiti? Kas on siiski võimalik, et me saame hakkama ja elada täisväärtuslikku elu ilma liha tarbimata?. Kas on võimalik, et saame kätte kõik vajalikud toitained ka taimsetest saadustest? Olen tänaseks veendunud, et saame küll ja just seetõttu tahangi jagada enda kogemust teekonnal “karnivoorist” veganiks. Miks ma seda tegin, mis on minu jaoks muutunud ja miks olen otsustanud jätkata seda rada?

20180728_142546.jpg

Kuidas see kõik algas?

Tegelikult, ma ütlen ausalt, ma ei oleks ealeski osanud arvata, et hakkan kirjutama toitumisega seonduvatel teemadel. Usun, et väga paljud, kaasa arvatud Sina, oled oma elus kogenud ettenägematuid kannapöördeid. Tihtipeale suurte muutuste järel, jõuab meile alles hiljem kohale, et teeme midagi, millest ei oleks osanud enne mõeldagi. Usun, et elus tuleb olla valmis ootamatuteks muutusteks, sest me mitte kunagi ei tea, millal me mõnda muutust vajame. Usun, et elus tuleb olla avatud uuele informatsioonile ning olla valmis oma vanu paradigmasid ja uskumusmustreid kõrvale heitma.

Toitumine on minu elus olnud üheks suurimaks kannapöördeks. Kirg toidu vastu on kasvanud ajaga väga palju. Olen alati hoolinud enda füüsilisest kehast ja selle seesmisest korrastatusest. Kuigi, ei ole ma kasutanud ära enda täielikku potentsiaali, et ehitada üles enda füüsiline keha teatud muskulaarsele tasemele, olen alati tundnud huvi spordi vastu. Ühtlasi, olen inimene, kellele meeldib hoolt kanda ka selle eest, mis toimub meie kupli all.

Minu toitumisesaaga sai alguse tegelikult umbes 4 aastat tagasi, kui olime koos elukaaslasega avastamas kaunist kängurumaad, Austraaliat. Austraalias olles, hakkas elukaaslast tõsiselt painama teda pikalt jälitanud probleem toitumise ja seedimisega seoses. Mina olin samal ajal äsja seljatanud ootamatu songaoperatsiooni, mille tulemusena lõigati mul ära naba. Kindlasti esimene eestlane, kes kaotas Austraalias oma naba!

13.01.2014

13.01.2014

Lisaks sellele sündmusele ning muudele pisematele probleemidele, millega Austraalias silmitsi seisime, hakkas mind korralikult vaevama ka minu füüsiline väljanägemine. Mind on terve elu häirinud see, et ma nii peenikese kehaehitusega olen. Olen tänulik, et mul on kiire ainevahetus ning keha seedesüsteem toimib suurepäraselt aga mind on alati noritud ning mingil teadmata põhjusel, (ise seda ilmselt ligi endale tõmmates) on minu peenesus teistele alati ette jäänud. Olles nüüd vanem, näen, et tegelikult on probleem olnud koguaeg mitte piisavas kalorite koguses ja mitte piisavas treeningkoormuses.

Pärast operatsiooni tegin teadliku otsuse alustada iganädalaste regulaarsete treeningutega. Kuna toit ja trenn käivad käsikäes, siis ei olnud mul enam muud valikut, kui ka toitumise pool viimaks kätte võtta ja endale täielikult selgeks teha. Lisaks, ei olnud asi vaid minus. Eelkõige olin sunnitud meie toidulauale pilgu heitma just tänu elukaaslasele, sest tema oli see, kellel olid esialgu probleemid teatud toiduainete söömisel.

Otsustasime elukaaslasega oma tolleaegse teadmiste tasemel süüa nii tervislikult kui võimalik. Sellest hetkest alates, oleme elukaaslasega pidanud kinni enda lubadusest, et sõltumata sellest, kui raske meil materiaalselt ka ei oleks, siis toidu pealt me kokku ei hoia.

2014-06-21 17.26.35.jpg
2014-09-27 13.56.48.jpg

Nähes igapäevaselt, kuidas erinevad seljakotirändurid sõid valget saia ja makarone hakklihaga, saime Elisega aru sellest, et meie sellist eluviisi harrastada ei soovi. Olime valmis ükskõik mille muu pealt kokku hoidma ja loobuma, kuid toit oli meie jaoks esikohal! See kehtib meie puhul siiani. Suurem osa meie sissetulekutest läheb rahulikult kvaliteetsele ja täisväärtuslikule toidule. Me ei käi eriti väljas söömas, me ei osta endale väga uusi riideid ja me püüame vältida ebavajalikke emotsionaalseid kulutusi. Sellised me lihtsalt oleme, meid ei huvita fancy ja moekas elustiil, meid huvitab vaid üks - TERVIS JA TOIT!

Milliseid muutuseid me sisse viisime?

Igapäevane toidulaud sai rikastatud suurtes kogustes värske salati ja rohelisega, veelgi suuremates kogustes puuviljadega, mis omakorda tõi viimaks lahenduse elukaaslase pikalt kestnud seedeprobleemile. Tavalised, harjumuspärased toiduained nagu näiteks valge suhkur, nisujahu, klassikaline toiduõli ja punane liha, sai välja vahetatud agaavi siirupi, mandlijahu, kookosõli ja kanaliha vastu. Sama tegime ka paljude teiste toiduainetega, millele oli olemas tervislikum lahendus. Menüüsse tõime sisse ka erinevaid pähkleid ja seemneid. Sellel hetkel me ei olnud uurinud veel vegan elustiili kohta midagi, vaid tundsime ise lihtsalt, et tuleb hakata rohkem rõhku panema ka köögi -ja juurviljadele.

Meenub, kuidas meiega koos elanud seljakotirändurid alati kiitsid meie toite ja seda, millist eeskuju me elukaaslasega neile näitasime. Omamata toitumisalaseid teadmisi ja teadmata, kuidas tegelikult õigesti treenida, suutsime motiveerida inimesi enda ümber samas suunas liikuma. Majakaaslased tegid muudatusi enda toidumenüüdes ja hakkasid isegi rohkem liikuma.

Mina isiklikult sõin hommikuti 4-6 munavalget, kauss puuvilju, suur kogus putru või müslit ja pisut jogurtit. Tööl olles oli alati kaasas karp puuvilju ning lõunaks korralik kogus sooja toitu. Õhtusöök oli igapäevane rituaal, mis tuli ette võtta pärast õhtuseid trenne. Hakkasin viimaks mõistma, kuidas toit mõjutas otseselt meie keha ja tervist. Enesetunne paranes ja mida väärtuslikemaid toiduaineid endale sisse sõime, seda paremini ennast tundsime.

Mõned aastad pärast Austraalia reisi, olime omadega tagasi kodumaal, kui mind tabas esimest korda elus toitumisega seonduv “kriis”. Hakkasin tundma, et toit, mida igapäevaselt sõin, hakkas ennast ammendama. Austraalias me seda ei tundnud, ilmselgelt ei olnud Eestis tagasi olles me endale piisavat uute toitude valmistamise rutiini viitinud luua ja see võiski olla põhjuseks. Olin käinud mõnda aega juba jõusaalis. Kuna soov oli siiski kaalus juurde võtta, siis olin sunnitud sööma rohkem, kui olin siiani harjunud.

Nüüd aitab!

Ühel hommikul, pärast seda, kui keedumuna süües peaaegu oksele hakkasin, sain aru, et vajan vaheldust. Olin endale sisse ajanud erinevaid klassikalisi kõrgevalgusisaldusega toiduaineid, seda kõike vaid selleks, et kasvatada olematut kaalu ja pikas perspektiivis ka lihasmassi. Ajapikku olen aga mõistma hakanud, et ka valgutarbimine on üks suur müüt, millega ühiskonnas olevaid ullikesi valgurohkeid tooteid tarbima panna.

Pärast sellist öökivat muna söömise kogemust, tundsin, et vajasin oma ellu muutust. Elukaaslane oli selleks ajaks juba mõnda aega lihavaba olnud ja minu ainus mõte oli teda viimaks ometi toetada. Teadsin väga hästi, et veganlus on hea ja kasulik, kuid nagu ikka, seda viimast sammu väga teha nagu ei taha. Hirm teadmatuse ees, et mida, kuidas, kui palju ja millises vahekorras süüa, ajas hulluks. Kõik arvavad ju alguses, et kui nüüd liha, muna ja piim ära jätta, siis nagu ei olegi enam midagi süüa. Need samad inimesed, kes seda arvavad, ei mõista, et 90% muudest toidulaual olevatest toiduainetest on ju kõik samuti nii öelda vegan.

81-q_2B474wPL_800x.jpg

Ühel hetkel otsustasin ära vaadata dokumentaalfilmi "Cowspiracy", et ennast veidi vaimselt raputada. Võikad kaadrid tegid oma töö ja kuigi ma teadsin, kuidas loomi koheldakse, oli seda kõike väga valus ja südantlõhestav vaadata. Pärast seda olin päeva pealt "Cold-turkey" no meat ehk lihavaba, aga piimatooted nagu kohupiim jäid mõneks ajaks alles. Mõne aja möödudes kujunes kõik justkui kronoloogiliselt ja teatud sündmuste tulemusena hakkasin taimetoitlaseks ehk veganiks.

Tegelikkuses oleks piisanud ka ühest dokumentaalfilmist, kuid ajapikku oleme otsustanud teisigi vaadata, et mõista seda suuremat pilti, mida meile läbi multivalede maalitakse. Filmid nagu “What The Health”, “Fat, Sick & Nearly Dead”, “Vegucated”, “Forks Over Knives” ja veel paljud teised filmid on andnud väga palju häid, mõttemaailma avardamise punkte ning vaateid. Filmides löövad alati kaasa kuulsad ja tuntud arstid ning doktorid, kes räägivad väga faktirohkelt ja detailselt sellest, millised tervislikkuse eelised on taimsel täistoidul. Kuulus filmirežišöör James Cameron (Avatar ja Titanic) filmide looja, annab sellel aastal välja uue vegan filmi nimega “The Game Changers”, mis keskendub sportlastele ja valgu tarbimisele. See tasub ootamist ja vaatamist!

Tänaseks olen ma juba mitu aastat olnud vegan ning ma ei kahetse enda otsust. Paljud küsivad, et kas ma ei igatse näiteks kohupiima, kooke või küpsetisi. Minu vastus on alati sama: absoluutselt kõike saab järgi teha ning minu isiklik kogemus on näidanud, et tihtipeale on järgi tehtud toidud isegi paremad kui nende algsed loomsed variandid. Seda ütlevad kusjuures ka väga paljud teised kodanikud, kes annavad endale võimaluse proovida vegan variante ja alternatiive.

Absoluutselt kõike on võimalik tänaseks juba järgi teha, tuleb lihtsalt osata ja teada, mida ning kui palju kasutada.

Ma ei tunne meeletut energiamuutust, mida paljud kirjeldavad, kui veganiks hakkavad. Usun, et põhjus seisneb teatud määral ka selles, et ma ei olnud eelnevalt enda organismi nii palju koormanud igasuguse jama söömisega. Inimesed, kes on ülekaalulised ning harjunud sööma seda, mis suhu satub, kogevad ükskõik millist organismi puhastavat muutust läbi tehes, palju võimsamalt kergust ja puhastumist, sest keha vabaneb erinevatest mürkainetest üsna kiirelt ja suuremahuliselt.

20180613_193830_1.jpg

Tervis ja toit on minu jaoks olnud alati väga olulisel kohal ja just seetõttu hakkas mingist hetkest sisse imbuma ka suur hulk erinevaid supertoite. Supertoitudel on märkimisväärne võime varustada meie keha vajalike vitamiinide, antioksüdantide, mineraalide ja toitainetega, mida mujalt tihtipeale ei saa. Järjepideva tervisliku eluviisi ja toitumise tulemusena olen märganud, et tegelikult isud rämpsu, magusa järele kaovad mingist hetkest täielikult. Kuid nii, kui toidad enda kehas ja organismis elavaid seeni suhkruga, hakkab see neis vohama ning isu ja iha magusa järele kasvab taas. Kõige lihtsam on öelda mõnda aega kriitiliselt kõigele “ei” ning siis ei ole enam ka seda jubedat magusaisu.

Kui hakkasin põhjalikumalt uurima, mida üks või teine taimne toiduaine mulle annab, mõistsin, et mitte millestki ei ole puudust, kui tead, mida ja kuidas ning millises vahekorras süüa. Vastupidi, olen tänaseks veendunud, et taimne täistoit (plantbased wholefood) võimaldab meile kõiki vajalikke toitaineid - süsivesikuid, valke, rasvaineid, kiudained ja samuti väga palju mineraale ja vitamiine.

Näiteks on spirulinas 26 korda rohkem kaltsiumit kui piimas. Eksootilised camu-camu marjad sisaldavad 40 korda rohkem c-vitamiini kui apelsin ning chia seemned 8 korda rohkem oomega-3-rasvhappeid kui lõhe. Samuti sisaldab maca väga palju rauda ja kaltsiumit. Toorkakaost leidub ohtralt kiudaineid, magneesiumi ja vaske.

Tehes tänaseks 4x nädalas trenni ja toitudes tervislikult, näen, et taimse toiduga ei ole ka valgupuudulikkust, mida väga paljud olematul põhjusel kardavad. Ma ei tea isiklikult kedagi, ega ole ka kuulnud ühtegi lugu sellest, kuidas keegi oleks sattunud valgupuuduse tõttu haiglasse. Pigem on probleem vitamiinide ja mineraalide kättesaadavuse puudumisega, mida aitab parandada taimne toidulaud ja õiged supertoidud. Tänaseks olen korraliku ja järjepideva treeningkoormuse ning tervislikku ja teadlikku toitumisega viimase poole aastaga juurde võtnud 6kg ning rasvaprotsendi tõus on olnud väike.

Kui toitumine oli peamine põhjus, miks ma veganiks hakata soovisin, siis sellel teekonnal olles, olen hakanud mõistma, et tegelikult on põhjuseid veel kaks: empaatia loomade vastu ja lihatootmise ohud ja kahjulikkus planeedile.

Planeedist hoolimine

Liha tootmine ja sisuliselt selle söömine on üks peamistest põhjustest, miks meie planeet oma mitmekülgsuses on täna suremas. Miks? Statistika kohaselt, on loomakasvatuses umbes 23 miljardit kana, 1.5 miljardit lehma, miljard siga ja miljard lammast, keda kasvatatakse peamiselt lihatoodete saamiseks.

Lausa 26% kogu planeet Maa pindalast on puhtalt karja kasvatamise alla maetud. Kui kaasata siia ka veekogused, siis 27% kogu planeedi magevee saadustest on kasutuses kariloomade kasvatamise all. Liha tootmine on meeletu ressursside tarbimise must auk. Kuna loomad on elusolendid, siis peab neid ka toitma, et nad suudaksid kasvada, et neist saaks toota piisavalt palju liha. Selleks, et toota 1 kg liha, tuleb loomale sisse sööta 25kg teravilja ning anda talle juua 15 000L vett. Loomsed produktid võtavad endale alla meeletu koguses toitu, et seda toota, kuid inimeste toidulaual moodustavad loomsed produktid vaid 18%. Põhimõtteliselt sama 1 kg koguse liha tootmisele kuluva toidu pealt saaks ära toita 3.5 miljardit inimest. Ulme!

Lisaks liha tootmisele kuluvatele ressurssidele, tekitab liha tootmine heitgaase umbes sama palju, kui kõik erinevad transpordivahendid kokku liidetuna.

Empaatia loomade suhtes

Teine lisapõhjus seisneb selles, et me tapame süütuid loomi, kellel on sees hing ja teadvus ning kes on samuti tulnud siia enda elu nautima. Jutt sellest, et loomad eksisteerivad vaid selleks, et me inimestena saaksime neid süüa, on täielikult väärastunud ja alaarenenud ning mõtlemisvõimeta inimese arusaam.

Umbes 200 miljonit looma tapetakse iga päev, see teeb aastas kuskil 74 miljardit looma, mida tapetakse vaid selleks, et me inimestena saaksime oma kõhud täis. See, kuidas loomi farmides koheldakse on täiesti jabur ja mingist hetkest sain ma aru, et ma ei soovi seda toetada. Miks peab keegi teine elusolend minu maitsemeelte naudingu saamiseks surema? See tundus täiesti totter, kui samal ajal saan ma süüa alternatiivseid toite, mis annavad mulle samaväärseid toitaineid ning on tervisele 100x kasulikumad. Ei sisalda ebavajalikku kolesterooli, ei tekita meis haigusi ning ei mõju meie tervisele ega organitele hävitavalt.

Mind häirib mõte sellest, et keegi teine peab surema selleks, et mina saaksin toitu nautida. Lisaks ma ei võta loomi kui tundetuid olendeid. Iga olendi, ka inimese sees on minu arvates hing. Meie keha on vaid transport – vorm, millega me siin olla saame. Ka auto ei sõida ise, kui just ei ole tegemist tehisintellektil põhineva ajuga autoga. Üldiselt, veel täna, peab autot keegi juhtima. Sama on meie kehadega ja loomade kehadega. Kui me sureme, siis keha hakkab liigutamast. Miski selle sees on see, mis paneb füüsilise keha või “lihakäntsaka” liikuma. Ma tõesti usun, et loomadel on olemas teadvus, vaim, hing, energia, kuidas iganes keegi seda nimetab. Kui looma rünnata, siis ta kardab ja reageerib, seega tal on tunded ja emotsioonid!

Lõpetuseks

Kui oled inimene, kes tunneb, et soovib muutust, siis minu isiklik julge soovitus oleks: GO FOR IT! Me tihtipeale kardame elus suuremaid muutuseid ette võtta, sest me kardame ebaõnnestuda ja kardame teadmatust. Uut asja ette võttes, tunneme end justkui informatsiooni ülekülluses, kuid see kõik on vaid ajutine.

Ära lase ennast heidutada sellest, et alguses tundub olevat liiga palju informatsiooni korraga. See on täiesti okei ja elus uusi asju pidevalt ette võttes, tulebki olla valmis õppima ning endale aega andma, et informatsioon saaks kinnistuda. Võta asja rahulikult. Ära vaata seda kui järjekordset lühikest spurti, vaid vaata seda kui pikaajalist investeeringut iseendasse.

Ümbritse end inimestega, kes soovivad ka elus muutusi läbi viia ja mis peamine, ole endaga alati aus. Mulle meeldib rõhutada ausust, sest iseendaga aus olemine, ei ole mitte ainult vasbatav tunne, vaid see kasvatab eneseteadlikkust ja õpetab usaldama enda sisetunnet. Minu elukogemus on öelnud, et kui ma kuulan enda sisetunnet, siis kõik vastu võetud otsused on toonud alati positiivseid tulemusi, vahet ei ole, millises valdkonnas ma neid langetanud olen. Kuulake ennast ja enda keha, sest meie keha teab, mida ta vajab!

Ole avatud muutusteks, ole enda vastu aus ja ole valmis pühenduma ning pidevalt õppima.

Edu!