ALATI ON MIDAGI, MILLE EEST TÄNULIK OLLA

Mitmed aastad on möödas hetkest, kui alustasin tõsiselt enda sisemaailma uurimisega. Aastaid hiljem saan heita pilgu minevikule ja sellele olevikuvormile ning tunnistada endale, et olen inimesena teinud läbi meeletu isikliku arengu. Selge on see, et inimesed muutuvadki ajaga, kuid teatud elemendid, väärtused, põhimõtted ja tõekspidamised jäävad alles. Täpselt sama on olnud ka minul ning üks nendest nii-nimetatud alles jäänud aspektidest, mida siiani kasutan igapäevaselt pärast kõiki neid aastaid, on minu personaalne päevik.
Päevik mõtled? Kas päevikupidamine pole mitte mõeldud puberteedieas olevatele tüdrukutele? Kindlasti mitte, ütlen mina julgelt ja võtan hetke kirjutamaks lahti päeviku pidamise idee ja loodetavasti saad sina lugeja ka siit midagi enda jaoks.

Alustasin oma esimese päeviku pidamisega aasta 2010 raames, mis tulenes too hetk kerget viisi murtud südamest. Loomulikult on sellest murtud südame tekitajast, saanud nüüdseks juba väga vana sündmus ja minevikus elada ei ole meil mõtet, sest seda muuta ei saa aga mainida tasub seda küll, sellepärast, et too hetk muutis mind inimesena totaalselt. Mul on selle üle väga hea meel, sest see oli meeletu võimalus, kogemaks midagi täiesti uut ja huvitavat nagu näiteks isikliku päeviku pidamine. Nii palju kui ma õppinud siiani olen, tuleks voolata läbi elu ja siis elu hakkab sinust tõesti läbi voolama. Tuleks lõpetada elus juhtunud situatsioonide kategoriseerimist heaks ja halvaks, vaid seda kõike meiega juhtuvat tuleks lihtsalt võtta kui kogemust. Põhimõtteliselt tähendab see lahti laskmist kogu meie ümber olevast ja sellest, mis meiega juhtuda võib.

Viis-kuus aastat tagasi esimestest kirja pandud mõtetest sündis ajapikku raamat nimega ”Ebaõnnestunud!”, mis tagant järele vaadates on üks suur lahti laskmata idee ja osaline ebavajalik ja ennast laastav kahetsus sellest, kuidas oleks saanud tollal palju paremini seda teost kirjutada ning üles ehitada. Kuna areng on ikkagi inimeste eludes ajatu, siis iga uus asi viib meid järgmisteni, seega oli nõme toona eeldada, et esimese katsetuse puhul oleks tegemist väga ideaalse lahendusega. Seetõttu ei lase ma minevikus juhtunud asjadel end sedavõrd negatiivses võtmes mõjutada ja võtan seda kui kogemust ja õppetundi. Ennast kiitmast me inimestena aga ei väsi, seega olen südamest tänulik endale ja neile, kes minusse uskusid. Sest lisaks suurtele sõnadele ja unistusele kirjutada valmis oma esimene teos, võtsin ma end kokku ja tegin selle reaalselt ka ära.

Tegelikult pole inimestel aimugi, mida ühe raamatu kirjutamine tähendab ja millist järjepidevat pühendumist selline tegevus nõuab. Raamatute kirjutamisel on kaasas ka pisikene eraldi seisev väärtus, millest sain minagi aru alles siis, kui olin kirjutamisega lõpetanud. Nimelt on tegemist isiklikku arengut pakkuva platvormiga, mis aitab meil enda mõtteid tühjendada ning pöörata kogu kujutlusvõime teoseks. Rääkides nüüd aga päeviku pidamisest, vajab see täpselt samasugust järjepidevust ja tööd iseendaga, et sellest tegelikult meile ka kasu oleks. Ette rutates võib öelda, et kogu selle järjepideva päeviku pidamise perioodi jooksul, areneb inimene väga palju. Päevikut pidades õpitakse tundma seda, kes tegelikult sisimas ollakse, õpitakse tundma enda mõttemustreid ja nendele tähelepanu pöörama ka teadlikult.

chriskala.com

Rääkides enda tundma õppimisest ja mõtete osas selgusele jõudmises, siis täpselt seda tähendas see ka minu jaoks oma 5-6 aastat tagasi. Oma negatiivsete mõtete välja kirjutamine andis mulle võimaluse astuda korraks iseendast täielikult välja, näha end ja kogu situatsiooni kõrvalt täiesti neutraalse vaatenurga alt, olles võimeline seeläbi hiljem endale aru andma, kuidas siit edasi minna. Olgem ausad, üsna tihti näeme me kogu maailma ja tegemist vaid enda mätta otsast. Alati on õigus meil ja kõik teised eksivad. Alati on süüdi teised ja mitte kunagi meie ise. Alati, peaaegu, et alati süüdistame me teisi enda ebaõnnestumistes ning näeme pigem vigu teistes inimestes. Kahjuks julgevad vähesed meist endale otsa vaadata ning tunnistada, et oleme teinud midagi või käitunud siiani vastuolus enda tegelike soovide ja tõekspidamistega. Päeviku pidamine on üks väga võimas viis enda tunnete, mõtete ja emotsioonide välja elamiseks. Kui sa isikuna ei ole väga avameelne, ega hulljulge ning ei tunne soovi ruuporit haarata oma emotsioonide välja rääkimiseks, siis selline vaiksem ja taktitundelisem lähenemine, nagu näiteks päeviku pidamine on ilmselgelt hea variant, millest alustada.

Nimetan päeviku pidamist sisemiseks dialoogiks sellepärast, et see tõesti on vestlus iseenda erinevate minadega, nii madalamate, kui ka kõrgematega. Need read, sinu poolt välja valitud vihikus, märkmikus ongi mõeldud selleks, et olla üdini aus iseendaga. Lihtne on mõtteid mõelda, enamik kordadest me tegelikult ei suuda hoomata ega kontrollida, mida mõtleme aga palju raskem on neid teadlikult ka kirja panna, tunnistades endale sellise protsessi käigus nii üht kui teist. Aus vastus on see, et need, kes suudavad endaga täiesti ausad olla, elavad väga õnnelikku elu. Olen seda ise kogenud korduvalt ning näinud seda ka teiste inimeste pealt, kelle üheks peamiseks põhimõtteks on olla alati aus nii enda, kui ka teiste vastu. Ausus ei pea võrduma alati ju ebaviisakusega ning ega see tegelikult ei võrdugi. Kui inimesed solvuvad või tunnevad ennast puudutatuna teise inimese aususe osas, siis see on iga indiviidi enda probleem. Kumb on elus olulisem, kas valetada iseendale, tehes teiste ees ja teiste heaks hea nägu pähe ja tegeleda võib-olla asjadega, mis meid tegelikult sisimas ei rahulda, või olla endaga täiesti aus ning teha valikuid vastavalt isiklikele vajadustele ja tõekspidamistele? Minu arvamus on, et teine variant on kindlasti parem ja ka tervislikum. Kui oleme ausad, siis on kindlasti ka stressi vähem, sest me ei pea muretsema näiteks sellepärast, kellele midagi valetanud oleme. Päevik annab selleks väga hea platvormi ja võimaluse, sest mitte keegi nende kirja pandud ridade vahel ei tule sind hukka mõistma. Kui me suudame endaga olla ausad päeviku ridade vahel, siis sellest järgmine samm oleks olla aus ka inimestega meie ümber, tehes seda alati iga kord.

Minu isiklik päeviku pidamine nägi alguses välja justkui natukene puberteedieas oleva nooruki puhul, umbes nii nagu on kirjutatud ka teos ”Ebaõnnestunud!”, kus paiskasin endast väga primtiivsel viisil välja erinevad mõtted ning emotsioonid. Lausetel polnud mitte mingisugust seost ning hea, kui ma isegi aru sain, mida mingi mõttega öelda soovisin. Mitu aastat hiljem oli arenenud minu päeviku pidamine sellisesse vormi, mis väljendus ainult tänulikkuses. Idee pärines tollal puhtalt erinevate eneseabi ja positiivselt ning suurelt mõtlemise raamatute autoritelt nagu näiteks Joe Vitale, Jack Canfield ja Rhonda Byrne. ”The Secret" ehk "Saladus" raamat oli väga suureks ajendiks tollal eneseabi suuna vallas, kuid sellest kõigest pikemalt on võimalik lugeda juba minu uuest raamatust, mille kohta leiad rohkem informatsiooni siit. Tänaseks on minu päeviku pidamise viisist välja kujunenud nii tänulikkuse osa, kui ka puhtalt oma mõtete ja emotsioonide tunnetamine ning kirjeldamine. Lisaks nendele olen kasutusse võtnud teisigi pidepunkte, millest päeviku pidamisel lähtuda püüan.

Võib-olla oled mõelnud, kuidas alustada päeviku pidamisega, või oled üks neist, kes juba tegeleb sellega, kuid sooviks enda päeviku pidamise protsessi uuendada, arendada? Üritan välja tuua mõned mõtted, miks üldse päevikut pidada, miks mina seda teen ja millistele abivahenditele ja kavapunktidele ma toetun enda päevikut pidades.

chriskala.com

Kuidas alustada päeviku pidamisega?
Esiteks tuleb leida endale sobivad töövahendid. Kindlasti üheks peamiseks töövahendiks saab olema õige pastakas või harilik, millega iganes keegi kirjutada eelistab ja teiseks mingisugune vihik, raamat või kaustik. Kirjutamise koht on minu jaoks samuti väga oluline aspekt. Kuna olen natukene nagu monk ja pedant teatud asjade kohalt, siis minu jaoks ei oleks isegi mitte mõeldav kirjutada päevikut enda põlve otsas kusalgi puu all istudes. Mõte iseenesest on tegelikult ju super hea. Sa oled looduses, kontaktis otse loodusega nii füüsilisel, kui ka vaimsel tasandil.
Mind aga hakkaks häirima kole käekiri, mida võib tekitada kirjutava käe all olev ebatasane pind. Aga see on minu rumal kiiks. Inimesed on erinevad ja igaüks peab leidma enda jaoks selle sobiva koha ning viisi. Seega, eelistan isiklikult kirjutada laua taga istudes, kus tunnen end mugavalt ning ka käekiri on ilus. Olen inimene, kes pöörab detailidele kõvasti tähelepanu. Tean ka selle tegelikku põhjust, see tuleneb nooremast east, kus sai isaga kooli aegadel algklassi raames õpitud ja kirjutatud. Isa oli see, kes rebis lehed välja ja palus mul korraliku käekirjaga kirjutada terve teksti uuesti. Ma ei tohtinud sodida, ega valgendada nagu paljudel kombeks oli, kes otsustasid valida lihtsaima tee enda vigade parandamiseks. Ükskõik, kui imelik selline lähenemine ka ei tunduks võõrastele, olen talle selle eest äärmiselt tänulik, sest oselisest harjumusest on välja kujunenud väga teadlik viis kirjutamaks tõesti ilusa ja loetava käekirjaga, mis tavaliselt mitte ainult meesterahvastel, vaid ka mõningatel naisterahvastel on lausa puudulik. Nagu öeldakse, käekiri ütleb inimese kohta väga palju ja seda signatuuri üritan ma edasi ka kanda.

Õige päeviku leidmine on samuti olnud protsess, millega olen tegelenud väga tõsiselt. Mulle ei ole selleks sobinud tavalised ruudulised või joonelised vihikud, vaid olen otsinud alati midagi sellist, mis oleks teistsugune, erinev ning midagi, millega ma ise väga rahul oleksin. See peab olema ilus, ligitõmbav, tähelepanu haarav ja kirjutama kutsuv. Minu jaoks iseloomustab kõiki neid elemente korraga päevik, mis on kohati müstiline, sügavamõttelise välimuse ning ilusa ja ametliku väljanägemisega.
Austraalias elades otsisin tükk aega seda päevikut, millest oli mul olemas vaid osaline nägemus. Olles teadlik, et Eestis need päevikud müügil juba olid, olin veendunud, et need peavad olema ka Austraalias kusalgi müügis ning nende leidmiseks kõige parem võimalus oli külastada erinevaid raamatupoode. Päevik, mille omale soetasin pärineb Paperblanks seeriate seast, olles umbes tavaraamatu formaadis. Praegu näen, et see hakkab vaikselt täis saama, mis tähendab, et seekord jahin vist natukene suuremat päevikut samast seeriast, mida endaga kaasas kanda. Minu päevik on minuga enamus ajast koguaeg kaasas, sest mõtteid ja ideid lendab sisse ka kõige ootamatumatel hetkedel. Tulevikule mõeldes, oleme Cheliga mõelnud nii isikliku arengu, kui ka raamatu kirjutamise lihtsustamiseks soetada endale diktofon, millega saame kõik kohe linti võtta ning hiljem täiustatuna ümber kirjapilti panna. Lihtsalt oleme näinud, et tihtipeale ei ole kogu räägitud jutt alati meeles, eriti kui vestlused mentoriga või teiste inimestega on läinud pikaks.

chriskala.com

Paperblank valikutega saab tutvuda nende rahvusvahelisel lehel SIIN ja osad versioonid on saadaval ka Eesti suurimates raamatukauplustes.

Kui vajaminevad tööriistad on olemas - pastakas, päevik ise ja ka sobiv koht, kus end mugavalt tunned, siis ei olegi muud, kui asjaga peale hakata. Päeviku pidamise viise on erinevaid, sest igaüks meist on erinev. Alles hiljuti sattus Chel Youtube videosid läbi kammides otsa ühele noorele, meie vanuses olevale paarile, kes elavad hetkel Inglismaal, kuid kelle päritolud on tegelikult erinevatest riikidest. Ma ei hakka nendest pikalt rääkima, sest neil on üsna suur Youtube Kanal, mida on võimalik iseseisvalt jälgida.
Need samad noored, Mimi ja Alex tutvustasid oma videodes üht päevikut, mille nad olid loonud eesmärgiga aidata endid ja teisigi sarnaselt mõtlevaid inimesi maailmas. Nende loodud päevik on tugevate valgete kaante ning etteantud vihjete või šablooniga töövahend, mis aitab inimestel päeviku pidamise käigus enda elus pisiasju rohkem märgata ja endale teadvustada. Nad rõhuvad väga sellele, kuidas paljud inimesed ei viitsi, või ei ole tõesti aega kirjutada tundide viisi. Seega, tehes asja lihtsamaks kõikidele, on nad leidnud ühe võimaliku lahenduse, kuidas pidada enda päevikut, kulutades sellele igal hommikul ja õhtul vaid 5 minutit. Nende poolt etteantud pidepunktideks on näiteks tänulikkus, keskendumine pisikestele asjadele, päevane afirmatsioon, päeva tippsündmuste loendamine ja mõtted sellest, kuidas oleks saanud päeva veel paremaks muuta.

Kellele aga ei meeldi nii suurelt ette kirjutatud kriteerumid, võivad läheneda asjale ka natukene teise ja omanäolisema nurga alt. Päeviku pidamine ei ole miski, mis peab olema täpselt mingi süsteemi järgi, sest muidu see äkki ei toimi. Toimib kindlasti! Pole üldse vahet, milline tegelikult on see vihik, millesse kirjutad ja kuidas sa enda päevikut üles ehitad, oluline on see, et sa seda järjepidevalt päevast päeva teed. Järjepidevus toob meieni väga palju ilusat ning kõige suuremad unistused täituvad samuti ajapikku, täpselt samamoodi toimub meiega suur sisemine areng, kui järjepidevalt iseendaga vestlusi peame.

Mina ja Chel oleme omale leidnud ka viisi, kuidas päevikut pidada ning jagan läbi tänase postituse seda teiega. Oleme kombineerinud kokku ideid ja kavapunkte päeviku pidamiseks nii Mimi ja Alexi informatsiooni põhjal, kui ka iseenda loomingu ja ühe maailmakuulsa koolitaja Robin Sharma informatsiooni najal. Robin Sharma on Õigusteaduste magister, olles ühtlasi maailma hinnatumaid asjatundjaid juhtimise, enese-juhtimise ja tipptasemele tulemuslikkuse saavutamise alal. Ta on seitsme rahvusvahelise menuraamatu autor, mille hulka kuuluvad ka „Discover Your Destiny With The Monk Who Sold His Ferrari” („Leia oma saatus koos mungaga, kes müüs maha oma Ferrari”) ja „Who Will Cry When You Die?” („Kes nutab, kui sa sured?”). Robin juhib ka tunnustatud koolitusfirmat Sharma Leadership International.

chriskala.com

Robin Sharmast olin kuulnud juba aastaid varem tänu tema raamatule ”Munk, kes müüs maha oma Ferrari" aga ei olnud selle lugemiseni jõudnud. Mõned kuud tagasi Erkiga trennis käies, rääkis ta mulle ühest raamatust ”Pühak, surfar ja tegevjuht", mis oli kirjutatud samuti Robin Sharma poolt. Soovitusturundus põhine nagu eestlane ikka on, võtsin mõttest seda lugeda kinni ning läksin ja laenutasin raamatu. Kodus haaras Chel selle enda kätte ning asus seda lugema, jättes mind piltlikult öeldes tühjade kätega. Alati enne, kui ma kellegi ideid ja mõtteid jüngri kombel ”järgima” hakkan, teen põhjaliku uurimistöö inimese enda kohta. Leidsin Sharma kohta piisavalt informatsiooni ning kogu tema maailmavaade ja tõekspidamised kattusid minu omadega täielikult. Praeguseks on Chel läbi lugenud selle laenutatud raamatu ning kuna mulle endale meeldib lugeda inglise keeles rohkem kui eesti keeles, tellisin endale samanimelise raamatu ka inglise keeles. Olen lugenud nüüdseks juba üle poole raamatu ja pean tunnistama, et selline teos oleks võinud jõuda minuni juba aastaid varem aga nagu öeldakse, iga asi omal ajal.

SIIS KUI ÕPILANE ON VALMIS, ILMUB KA ÕPETAJA.

Tegelikult tuleb tunnistada, et neid õpetajaid on ilmunud minu ja Cheli ellu viimasel ajal lausa 2-3 inimest, kellega suhestume väga tugevalt ning keda peame enda sarnasteks inimesteks, kellelt on palju õppida. Robin Sharma on loomulikult nimekirjas ainsana, kellega peame ”suhtlema" Youtube videode kaudu teda vaadates ja tema raamatuid lugedes. Teise kahe inimesega kohtume ikka aeg-ajalt, et arutada maailmaolust ja elust. Tunneme mõlemad Cheliga, et mingil kummalisel põhjusel saame läbi palju paremini inimestega, kes on vanuses 40+. Mulle see mõte meeldib, sest väga täpselt peab paika mõte sellest, kellega me ennast igapäevaselt ümbritseme. Kui meid ümbritsevad inimesed, kelle intelligentsus on madal, kes ei ole võib-olla kõige positiivsemad, siis ajapikku saab kannatada ka meie endi maailmavaade ja loovus. Samas, kui suheldakse endast targemate inimestega, saavutatakse elus kindlasti rohkem, sest meie ümber olevad inimesed mõjutavad meid väga palju. Seega, väga oluline on valida enda ümber seltskonda, kellega igapäevaselt suhelda.

Sharma lähenemine päeviku pidamisele on sarnane minu enda omaga. Mulle meeldib päeviku juures väga detailsus ja samuti rõhutab seda Sharma ise, mis võib vahel tähendada minu jaoks mitmete lehtede täitmist. Sissekanded päevikusse on igapäev suhteliselt sarnased aga väga erineva pikkusega, vahel kirjutan mõned kümned minutid, teinekord aga isegi üle tunni aja.

Kuna Sharma on mind ja Cheli väga palju juba mõjutanud enda mõtlemisega, siis oleme haakinud endale puhtalt eksperimendi mõttes külge uue harjumuse omandamise, milleks on ärgata igapäevaselt kell 5 hommikul. Eks on ka meil olnud mõned päevad, kus oleme teinud erandeid, kuid üldiselt üritame seda joont ajada, nägemaks mis ja kas üldse muutub. Väidetavalt pidi see inimese produktiivsust hüppeliselt parandama ja seda tahamegi me näha. Minu jaoks on see natukene kergem väljakutse kui Cheli jaoks, sest tänu oma töökohale olen harjunud ärkama kell 05.00 hommikul ja vahel isegi 03.50. Näiteks kaubavastuvõtu vahetus on mul selline, kus pean juba 06.00 tööl olema, aga enamik vahetused algavad kella 10.00 ajal, mis tähendab, et annan endast parima, jõudmaks enne tööle minekut ka trennis käia. Kuna saal avatakse hommikuti 06.30, siis kella 05.00 ajane ärkamine on saanud juba nii öelda harjumuseks, millega võiks natukene veel tööd teha, et sellest saaks täielikult harjumus, mis tuleb juba iseenesest. Pean tunnistama, et mulle selline viis isegi meeldib ja kuna me uinume siiski juba 22.00 ajal tavaliselt, siis saame oma 7 tundi und kenasti kätte.

Lõpuks pika keerutamise peale jõuan ma selleni, kuidas ja mida oma päevikusse kirjutan. Ma ei ole kindlasti kõige suurem iidol, keda järgida, kuid mine tea, ehk mõni leiab siit enda jaoks mingeid mõtteid ja soovib alustada ka päeviku pidamisega.

chriskala.com


1. Pärast varajast kell 05.00 hommikul ärkamist ning enda hommikuste pisikeste rituaalide täitmist, istun ma laua taha, avades oma päeviku. Kirjutan kuupäeva ning uuest reast alustan tänulikkusega.
Miks alustada enda päeva tänulikkusega? Ütleme niimoodi, et tänulikkus meie sees on üks väga oluline aspekt igasuguse edu puhul. Tegelikult ei puuduta tänulikkus mitte ainult edu, vaid üldisemalt elu ennast ja meid kui indiviide täpselt samamoodi. Mida tänulikumad ollakse, seda õnnelikumat elu tegelikkuses elatakse. Lihtne mõtlema panev lause oleks umbes selline, ”Miks me peaksime ootama elult enamat, kui me pole isegi olemasoleva eest tänulikud?”.
Mõistan, et tänases kiire elutempoga maailmas on vahel raske märgata pisiasju endi ümber, sest igasugused suuremad ja väiksemadki mured ning probleemid tahavad meid ja meie mõtteid uputada. Aga selles ongi asja ilu ja võlu ning valu. Selleks, et mitte pöörata alateadlikult nii palju energiat sellele, mis on valesti, võiksime üritada teadlikumalt pöörata tähelepanu sellele, mis on meie elus hästi. Iga inimene on kindlasti millegi eest tänulik, ükskõik kui suure või väikese asjaga ka tegu ei oleks. Ekstreemsed näited sellest, kuidas me peaksime olema tänulikud vee eest, sest mõnes riigis juuakse enam-vähem sopavett, pole üldse tegelikult nii ekstreemsed, kui asja natukene tõsisemalt vaadata ja kaasa mõelda.
Kui tundub hetkeks, et ei ole justkui millegi eest tänulik olla, siis esiteks vaata enda ümber. Kõik, mida sa näed ja omad on juba põhjused olemaks nende eest tänulik. Sügavamal ja sisemisel tasandil oleks etem sulgeda enda silmad ning proovida tunnetada, kuulates enda tõelist sisemist ”mina” häält, kes annab sulle mõtteid, mille või kelle eest tänulik oma elus olla. Asjad ei pea olema alati suured, ega ka rahas mõõdetavad. Ainuüksi juba see, et me hommikul oleme võimelised üles tõusma ning kõndima ühest toast teise, on tegelikult märkimisväärne. Kahjuks võtavad enamik meist selliseid asju väga iseenesest mõistetavalt, kuid need on väga suured toetuspunktid, mille eest tänulikud olla, sest maailmas on paljusid selliseid, kes on füüsilise puude või piiratusega. Mina olen iga jumala päev tänulik näiteks selle eest, et ma saan hommikuti ärgata, tundes Cheli kuuma keha enda vastas kaisus. See on üks nendest aspektidest, mis teeb mind äärmiselt õnnelikuks. Selle esimese päeviku täitmise kavapunkti juures kirjutan ma tavaliselt vähemalt 3 asja, millest eest tänulik olla.
Miks üldse olla tänulik, tekib mõnel võib-olla küsimus? Tänulikkust tuleks välja näidata just sellepärast, et see muudab meie elusid paremaks. Olles tänulik, hakkad sa nägema positiivsemas valguses maailma enda ümber ning hakkad hindama ka enda ja teiste inimeste tegusid üha rohkem. Me hakkame nägema head üha rohkem, mis tähendab paremaid elamusi, mälestusi ja kogemusi ka meie endi jaoks. Lisaks on teaduslikult tõestatud, et selliste pisemate positiivsete asjade analüüsimine ning endale teadvustamine, tekitab ja toodab meie kehas nõnda-nimetatud heaolu emotsiooni.

2. Peale tänulikkuse osa, panen kirja erinevad mõtted ja plaanid, mida soovin tänase eesoleva päeva jooksul korda saata.
Inglise keeles on selline lause nagu ”If you fail to plan, you plan to fail”, mis tähendab eesti keelde tõlgituna, et kui ebaõnnestume planeerimises, siis sisuliselt planeerime enda ebaõnnestumist. Mida ma selle all silmas pean on see, et see alamkategooria enda päeviku täitmisel annab sulle võimaluse panna kirja ülesanded, millega soovid käesoleva päeva jooksul tegeleda. Võib-olla on sul ees tulemas kohtumine, arstikülastus, planeeritud treening, mingi töö vajab tegemist jne. Oluline on selle juures see, et me paneksime need kirja, mida tahame saavutada ning annaksime endast parima, et suudaksime need ka saavutada. Seega, teine punkt minu päeviku pidamises on mõeldud puhtalt oma eesoleva päeva planeerimiseks. Loomulikult võib seda ka oma mõtteis teha või nutitelefoni taustaks panna aga mulle isiklikult meeldib kui ma saan selle nii-öelda ametlikult kirja panna. Ühtlasi annab selline punkt sulle võimaluse mõtlemaks sellele, mida oleks võimalik ära teha, et muuta enda päeva veel paremaks.

chriskala.com

3. Kui tänulikkus on mind sisemiselt täitnud ja päeva plaan on paika pandud, kirjutan enda jaoks välja mõeldud afirmatsiooni paberile ridade vahele välja ning loen seda mõned korrad üle. Oluline on teha afirmatsioone ”mina” vormis nagu näiteks ka ”mina olen”, see loob väga tugeva energeetilise sideme ja signatuuri sellega, kes me oleme ja mida endast mõeldakse. Usute te seda või mitte aga sõnapaar ”mina olen" on võimsama tähenduse ja energiaga, kui oskame ette kujutadagi. Minu afirmatsioon sisaldab mõtteid ja soove sellest, kes ma juba olen ning kuhu ma soovin oma elus jõuda. Sisuliselt oleks hea, kui suudaksite selle võtta kokku ühe lausega, pannes kirja kogu enda elu eesmärgi ja soovid. Mis on teie jaoks lõpptulemus, milline on sinu silmis see kõige õnnelikum stsenaarium, mille sa saavutada võiksid siin planeet Maal?

4. Olen taaskord tänulik, loetledes üles oma päeva parimad hetked.
Õhtul kui päev on möödas, võtan ma taaskord välja enda päeviku ja kirjutan seekord ka õhtul kõigest sellest, mis tänases käesolevas päevas aset leidis, olles saavutatud asjade/tulemuste üle tänulik. Olla tänulik südamest selle eest, mis meid päeva jooksul tabas, sest iga inimene ja iga kogemus pakub täiesti unikaalset platvormi iseenda tundma õppimiseks.
Austraalias elades, saime tunda ühe kohaliku pere õhtuseid traditsioone, kus laua ääres loetleti ette enda päeva parimad osad. Selleks võis olla mingi tegevus, hea mõte, söök jne. Asja mõte oli selles, et sa teadlikult analüüsid enda möödunud päeva ning tood välja need, mis sinus kõige rohkem emotsioone ja tundeid tekitasid, olles samaaegselt nende üle väga tänulik. Väga armas ja siiras oli näha, kuidas 4-aastane väikene peretütar sellise ülesandega hakkama sai, sest see avas täiesti uue maailma sellesse, kuidas väike laps oma päeva väärtustab ja mida ta hindab oma tegemiste juures. Kui sellega sai hakkama väikene laps, saame hakkama sellega ka meie. Proovi järele ja anna teada, kuidas tundub.

5. Olen oma kirjutistes detailne ning põhjalik, üritades kaasa analüüsida.
Minu viies ja ühtlasi viimane etapp päeviku pidamises on detailsus oma mõtete osas, mille kirja panen. Ütleme niimoodi, et ma üritan enda sissekandeid kirjutada üsna põhjalikult. Iga sissekanne on justkui omaette seisev raamat, mis on võimalikult detailne ning avameelne emotsioonide, tunnete ja mõtete osas. Üritan alati juhtunut analüüsida ning mõelda ja mõista, mida üks või teine kogemus minu jaoks tähendada võis - kokkuvõtlikult võib öelda, et tegemist on sellise filosofeerivama poolega. Viiendat punkti ei käsitle ma kui viienda ja viimase punktina, vaid teen seda terve päeviku pidamise ulatuses, olles alati põhjalik ja detailne aga see on minu valik, sest nagu ennist öeldud sai, saab teha kõike ka vaid 5 minutiga.

Päeviku pidamise viise on erinevaid ja see sõltubki täpselt sellest, kes istub pastaka taga. Loomulikult võib kirja panna päevikut ka arvutisse Word või Pages dokumenti, kuid minu isklik soovitus nagu ka paljude teiste edukate inimeste puhul, tehke seda kirjalikult ja vanamoeliselt pastaka ja paberiga. Selline kirjalik viis, annab kinnitust sinu soovidele ja unistustele. Selline kirjalik viis on justkui leping sinu enda ja universumi vahel, mis süvendab sidet teie kahe vahel, olles teatud määral rohkem keskendunud ka eesmärkide püüdmisele ja saavutamisele. Selline on minu isiklik kogemus päeviku pidamises ja tunnistan, et see on minu elu muutunud juba praeguseks väga suuresti ning kujundab seda saadud kirjaliku tagasiside põhjal veelgi paremaks ja nauditavamaks.

Kui tekkis lisaküsimusi, siis kirjuta mulle julgelt, kasutades selleks ettenähtud vormi SIIN, või võta ühendust läbi ükskõik millise sobiva sotsiaalmeedia lehekülje.

Aitäh lugemast ning nagu alati - jää iseendaks!