EUROTRIP HOLLANDISSE - TALLINN, PÄRNU, RIIA, KAUNAS, VARSSAV, POZNAN, BERLIIN, HANNOVER, DORTMUND, ROTTERDAM JA AMSTERDAM

Tere hea lugeja

Tükk aega on tegelikult möödas sellest, kus ma pole ühtegi postitust enda blogisse teinud. Selleks on olnud ka mõjuvad põhjused, kuid ennast välja vabandamast inimesed ei väsi onju? Kui päris aus olla, siis ma olen olnud teatud hetkedel ka natukene laisk aga samas teisalt, on olnud täitsa segane periood iseendaga hakkama saamisel, uute sihtide ja soovide paika panemisel ja palju muud põnevat ning segavat ka. Uus koduleht on nüüdseks valmis saanud ja nägemiseks ka laiemale silmaringile, otsustasin siiski meenutada ja kirjutada enda ning oma elukaaslase Cheli ühisest reisist Hollandisse, mis leidis aset 2016 aasta augusti kuu lõpus. Mõnda aega tagasi juba eksole aga siiski, meenutust väärt üritus, nii nagu iga teine läbielamine, mis meil koos on olnud.

Pärast mõnda aega Austraalias elamist ning vahetult pärast Eestisse naasemist, oli meil mõlemil Cheliga rinnus selline kripeldav tunne, et miski oleks justkui koguaeg puudu ja seetõttu võtsime vastu otsuse selle käesoleva lõppeva aasta suvel reisida kahekesi Hollandisse. Taaskord, ettevõetud reis ei olnud võib-olla kõige tüüpilisem turismireis, vaid ikkagi enda isikliku autoga, mida kasutasime täpselt nii nagu ka Austraaliaski magamistoana.

Reisi planeerimine oli seekord lihtne, vähemasti minu jaoks. Chel tegi enamus töö ära, sest ta teadis täpselt kuhu ja millal minna ning omas seetõttu algusest lõpuni suuremat visiooni kui mina. Tegemist oli seekord ühe suurema aiandusreisiga, mille sisse mahtusid ka mõningate suurimate Hollandi ja teiste tee peal olnud riikide linnade külastamine. Aiandus on kihvt ja tore ning ma toetan Cheli sellel rajal absoluutselt sajaga aga kuna minu kirg ei ole nii suur kui temal ja ma ei näe tihtipeale kahjuks seda maailma sedasi nagu tema seda näeb, siis oli minulgi vaja enda jaoks meelelahutust pakkuvaid tegevusi. Linnade külastamine väidetava ”linnapoisi” jaoks on ju parim tegevus.

Võtsin endale reisi ajaks töölt pisikese nädalase puhkuse ning mõned soovipäevad ja olime Cheliga valmis startima väga tiheda graafikuga reisi suunas, kus praktiliselt esialgse pilguga peale vaadates, ei tundunud meil eriti vaba aega olema. Kuna Chel on endiselt veel ainus, kellel on juhiload olemas, ei jäänud muud üle, kui arvestada sellega, et sõitmisele kulub meil väga palju aega. Kahekesi oleks see vahemaa kindlasti kiiremini läinud, samas emb-kumb meist oleks sellisel juhul pidanud öösel sõitma, mis ei meeldi meile kummalegi. Õnneks, olen tegemas samme selle juhiloa puudumise vea parandamise suunas. Täna käisin esmaabi koolitusel oma töökoha nõudel ja sain oma paberid kätte, mis on kõlblikud ka autokoolide jaoks. Olemas! Autokooliga olen mõelnud liituda taaskord uue aasta esimesel poolel, sest 2017 aasta sügis toob meie ellu suuri muutusi, siis võiks selleks ajaks load olemas olla meil mõlemil.

Autoks oli meil seekord erinevalt Austraalias olnud Nissan Maximale Škoda Roomster, mille soetasime endale millalgi suve alguse paiku. Väga mõnus ja hea ning usaldusväärne masin, oleme mõlemad väga tänulikud, et meil auto olemas on. Auto olemasolu teeb elu teatud asjade ja tegemiste kohalt niivõrd palju mugavamaks, et pole lihtsalt sõnu. Aga taaskord, nagu ka igas teises valdkonnas, on auto mõneti selline suur tähelepanu hajutaja just aktiivsemalt elupoolelt. Auto teeb inimesi sedavõrd mugavaks, et isegi 5 minuti kaugusel olevasse toidupoodi minnakse autoga. Selle asemel tuleks tegelikult ikkagi jalutada. Nii nagu elus ikka, on igal asjal omad plussid ja miinused. Tõstsime autost eelneva päeva õhtul tagumised istmed välja, puhusime kahe inimese sinist värvi täispuhutava madratsi täis ja viskasime autosse sisse - sellest sai meie voodi järgnevaks 10-ks päevaks.

chriskala.com

Seekordset reisi alustasime taaskord nii nagu ka Austraaliasse minnes, Cheli kodukohast Järvamaalt. Varahommikul lõime oma sinisele poisile hääled sisse, Chel vajutas korralikult tuurid ”pedal to the metal” näol põhja ja meie esimene eesmärk oli jõuda õhtuks Poola. Minul olid mingisugused kahtlased hirmud ja arusaamatud nägemused Poola kui riigi osas, mis tulenesid noorest east nähtud MTV sarja ”Gumball 3000” mõjutusel, kus võidusõitjate autosid varastati just kõige rohkem Poolas. Chel aga mäletas Poolast vaid karjamaasid, seljakotisuuruseid autosid ja ohtralt lehma hoiatusega liiklusmärke. Mitte kummagi mälestused ei pidanud vett, mis tähendas, et ajad on muutunud. Esimese päeva õhtuks läbisime pool Eestit, Läti, Leedu ja Poola piiri, mis tegi kokku kuskil 900 kilomeetrit. Oma esimese öö veetsime suvalise maantee ääres oleva motelli parkla pimedas nurgas. Naljakas on see, et Austraalia hirmutas meid korralikult ära maantee ääres magamisega. Austraalias oli suhteliselt palju selliseid peatuskohti, kus ööbimine oli keelatud ning millele võis järgneda ka rahaline trahv. Ühel ööl Austraalias, ei olnud meil muud võimalust kui magada autos just sellise sildi all, mis keelas seda teha. Mingil seletamatul kombel ärkasin just siis öösel üles, kui politseiauto meie kõrvalt vaikselt mööda liugles, õnneks trahvi me tookord ei saanud ja ka seekord Hollandi reisil jäi trahv saamata.

Järgmisel päeval läbisime Poola, maantee mõnusid nautides. Meie suurimaks õnneks, algas peale Varssavit kiirtee, kus lubati sõita 140km/h, mida tegime lustlikult kuni Hollandini välja, sest nii nagu paljud arenenud Euroopa riigid ikka, oli ka Saksamaa varustatud erinevate suurte ja väikeste kiirteedega. Saksamaal oli kiiruseks küll 130km/h, mitte 140km/h aga siiski. Seekord nendel kiirteedel ulme sportautosid ei näinud, kuid mul on meeles aastate tagune reis õpilasvahetusprojekti raames, kus Saksamaa kiirteel möödus meist kollane välkkiire Lamborghini. Oma reisi etteantud teise päevaga läbisime umbes 1200 kilomeetrit.

Kolmanda päeva hommikul olime omadega juba Hollandis, Chel vedas mind esimesse ettenähtud aeda, kuhu olime läinud vaatama üht konkreetset väikest lapikest ühes suures rahvuspargis, mille oli kujundanud Cheli üks suurimaid aiandusiidoleid. Mina ei oska suurt siin midagi kirjutada, kuid lühidalt öeldes, oli see tõesti ilus vaatepilt. Kui nüüd päris aus olla, siis ette rutates võib öelda ka nii palju, et minu silmis, olid kõik järgnevad aiad "täpsed” koopiad sellele esimesele. Loomulikult ei olnud need täpselt samasugused aga selline mulje jäi minule, sest ma ei saanud mitte midagi väga aru. Kolm ja pool aastat hiljem, ei ole ma endiselt võimeline hoomama tema eriala selliselt nagu tema seda teeb.

chriskala.com

Järgmine peatus oli meil Rotterdam, suuruselt teine linn Hollandis. Seekord oli asi juba põnevam ka minu jaoks, sest tegemist oli linnas käiguga. Rotterdamis mööda linnahaljastusi jalutades, saime endale vajaminevad pildid ja ülevaate ka linnast endast, mille puhul oli tegemist rohkem sellise ärimaailma linnaga. Kuna Rotterdam ei olnud meie peamine sihtpunkt, siis ei soovinud me seal väga pikalt aega ka kulutada. Põhimõtteliselt oli reis nii tihedalt graafikusse märgitud, et iga suurema sihtkoha jaoks oli umbes päev selle avastamiseks. Märkimisväärne aga on see, et Hollandis on ratturid tähtsamad kui autojuhid ja jalakäijad. Ratturitele ja rollerijuhtidele olid tänavatel olemas eraldi rajad, kuhu valel ajal astudes, võis vabalt surma saada - see tekitas meis algul väga palju stressi ja peavalu ning paanikat, sest mitmeid kordi esimeste tundide jooksul, oleks me koos Cheliga peaaegu rolleri või ratta alla jäänud.

Rotterdamis juhtus midagi väga naljakat. Viimaseid aedu külastades, istusime korraks Cheliga ühes pargis, et rüübata kaasa veetud vett ja pista hamba alla paar banaani. Sellel hetkel kui me seal istusime, olime end sättinud õnnelikult täpselt õigesse kohta, et üleval pea kohal olnud lind sai meile suure lärakaga pähe sittuda. Hea, et see joogitopsi ei lennanud, küll aga minu õlale maandudes, pritsis see kõikjale laiali, kaasa arvatud Cheli pihta. Ennast puhastades, oleksin ma peaegu, et oksele hakanud. Väidetavalt tuleks osta loteriid, kui lind on sulle peale kakanud aga me otsustasime seda teha alles Eestisse naasedes - tulemuseks oli 2€. Palju õnne ja aitäh linnuke.

Tuleb ära märkida ka see, et Hollandis tabas meid kerge šokk. Hollandi õhutemperatuur ja kliima oli jube sarnane Austraalia omale, tekitades meis väga palju positiivseid emotsioone ja mälestusi Austraalia reisi kohta. Kohalikud ise ütlesid samuti, et sellist kuumust ei olnud neil juba aastaid olnud. Tundub, et otsustasime reisida Hollandisse ikka väga õigel ajal, sest seal oli meie reisi ajal tõepoolest vahepeal suisa talumatult kuum - 32 kraadi sooja ja minu meelest isegi veidi rohkem.

Järgneva päeva hommikul jõudsime omadega Amsterdami - kurikuulus kanepi ja prostitutsioonilinn. Amsterdami jaoks tuli meil teha ka natukene eeltööd. Pidime selgeks saama, kuidas ja kuhu enda auto parkida terveks päevaks, sest Amsterdamis autoga liigelda oleks olnud võimatu ning ilmselgelt ka parkimine sellises linnas ei oleks olnud kõige odavam ettevõtmine. Uurimustöö tulemusena leidsime võimaluse parkida Amsterdami äärelinnas, mille kriteeriumiteks olid siseneda parkimismajja õigel kellal, õigest avast ja kasutada trammi kui ühistransporti etteantud tingimustel. Sellise skeemi lõpuks, maksime parkimise eest 48€ asemel vaid 1€. Võib-öelda, et saime hakkama.

Kuna Amsterdamis oli meil terve päev aega, siis oli ka seal Chel meile valmis märkinud mõned aiad, mida külastada ja vaadata. Kuna me kumbki otseselt kultuuri ja kunsti fännid pole, siis kunstimuuseumid välistasime seekord koheselt. Võtsime ühe Amsterdami veekanalitel oleva turismireisi paadiga, mis näitas meile linna, sõites mööda erinevaid veekanaleid. Paadireisist oleksime me tegelikult peaaegu, et pärast maksmist ilma jäänud, sest putkast, kus meile algselt piletid müüdi, juhatas meid täiesti valesse peatusesse. Ootasime seal üsna pikalt, kuniks otsutasin peatuse kõrval olevast järgnevast putkast abi küsida, kus selgus, et oleme enda tegelikust peatusest ikka väga kaugel. Meil ei jäänud muud üle, kui jalad kõhu alt välja visata ja uut asukohta otsima hakata. Turistid nagu turistid ikka, panime täie pasaga mööda ka enda õigest peatusest, kuni viimaks ei jäänud muud üle kui joosta. Olime juba arvestanud, et raha on tuulde lastud ning Chris peab minema ebaviisakalt piletite ostukeskusesse karjuma ja raha tagasi nõudma minema, kuid suure vedamise peale, joostes kohati hullunult ja kaootiliselt trammiteel, kus Chel oleks reaalselt minule järgi rutates peaaegu, et trammi alla jäänud, jõudsime siiski viimaks kohale ja panime oma taguotsad paati. Paadireis lühidalt oli ilus, kuid see-eest higine ja kõrvetav.

Amsterdam kui linn ise oli sedavõrd keeruline, et kui kaarti poleks kaasas olnud, siis oleksime kindlasti mitmeid kordi ära eksinud, sest kõik tänavad koos nende vahel olevate kanalitega olid meie arvates täiesti samasugused. Seda muideks arvas ka minu isa, kui ta seal oma elukaaslasega käinud oli, et kõik kohad tundusid olevat identsed. Lisaks vee peal olevale paadireisile, külastasime enne kohustuslikku õhtust Punaste Laternate tänava ringkäiku prostitutsioonimuuseumi. Muuseum oli huvitav, näidates seda, kuidas asjad punaste laternate tänaval käivad ning millistes tingimustes ja milliste reeglitega need naised seal elavad ja töötavad. Ega seal midagi ilusat ei olnud ning seintele kinnitatud informatsioonivoldikud, andsid aimu näiteks sellest, kuidas saada heaks prostituudiks, palju on ühel neiul keskmiselt kliente, palju maksab selline teenus jne. Mõned naised olid oma ametikohtadel nii osavad, et suutsid ära teenindada aastas umbes 25 000 klienti. Täitsa haige, 25 000 vahekorda aasta jooksul - rets töö. Ühe õhtuse ruumi rendi maksmiseks, peavad tüdrukud vastu võtma vähemalt 3 klienti, et olla omadega üldse nullis.

Loomulikult, kes Amsterdamis käinud on, võis olla ise tunnistajaks, et kanepihõng oli üleval igal tänavanurgal ning polnud mingi ime, näha poeakendel silte müüvatest maagilistest seentest või millestki muust kangemast. Ära tuleb küll aga märkida, et Punaste Laternate tänavalt oli meil Cheliga raske lahkuda. Mitte, et me perverdid oleksime aga ustel seisnud noored naised olid tõepoolest ilusad ja väga treenitud kehadega. Ukse peal oma keha müümist võisid alustada kõik, kellel oli vanust vähemalt 21 eluaastat. Muidugi naisi oli igale maitsele, nii jämedamaid, peenemaid, valge ja ka pruunlasi, vanu ja noori. Uste peale oli asetatud punane led-lamp, mis põlenuna tähendas vaba tuba ja kustununa toa hõivatust. Õhtul jalutasime Amsterdami punaste laternate tänaval üle tunni aja. Mõned vahed, kus olid eriti edevad ja silmapaistvad tüdrukud, käisime suisa mitu korda läbi. Pikalt jõllitada naisi ei olnud viisakas, seega ei jäänudki meil muud väga üle, kui nende tänavaid mitu korda külastada. Väike piinlikkus oli rinnus aga uudishimu oli siiski suurem. Olime mõlemad Cheliga samal arvamusel, et tõepoolest mõned tüdrukud olid väga ilusad ja kahju oli natukene neid vaadata, teades, et elatist tuli neil teenida oma suguelundiga. Selline sügav kaastundlikkus tekkis esile neid vaadates aga nii nagu prostitutsioonimuuseumis erinevad seinal rippuvad sedelid ja informatsioonivoldikud väitsid, nad kõik võtsid seda kui lihtsalt üht järjekordset tööd.

Pärast Amsterdami külastamist, suundusime taaskord teele suunaga järgmiste aedade suunas, mida Chel oli soovinud vaadata. Mõlemad aiad, mida plaanisime külastada olid suletud just sellel päeval ning meil ei olnudki erilist võimalust nende külastamiseks. Üht nägime läbi suletud raudväravate, mis oli rajatud vanadekodu kompleksi ja teine oli ehitatud mingisuguse parlamendi või mõne muu säärase hoone katusele, mille liigpääsemiseks pidid olema töötaja. Mõlemad aiad olid tervendavate omaduste ja elementidega, oleks tahtnud siiski üht neist näha aga paraku ei saa alati kõike seda, mida soovid.

Peale kerget sellist ebaõnnestumist, suundusime järgmise eraaia suunas, mis oli rajatud 3000m2 maaalale ja oli täielikult läbimõeldud ning plaanipäraselt rajatud aed. Tõepoolest oli seda ilus vaadata ning sellest sai minugi jaoks üks lemmikumaid aedasid meie pisikese reisi jooksul. Need värvid ja suured lopsakad taimed, tekitasid rahustava ja mõnusa tunde. Aia omanik soovitas meile seal lähedal olevat veel üht suurt ja hästi omanäolist aeda ning ka kohta, kus saaksime end vahelduseks pesta. Sest, ega kui aus olla, siis mõnel õhtul ei jäänud meil muud üle, kui autos teki all olles ennast niiskete lapikestega pesta. See oleks olnud täiesti okei, kui Hollandis ei oleks nii kuumad ilmad olnud kogu selle aja vältel. Meeletu kuumus, niiskus olid need faktorid, mis tegid olemise nii päeval, kui ka öösel pisut keerulisemaks ja ebameeldivamaks aga sellegi poolest, pooldan ma isiklikult pigem ilma, kus ma higistan, kui külma jäist talve.

Pesemise võimalus, mida meile oli soovitatud ühe aedniku poolt, oli avaliku kasutamisega bassein, kus käis selleks ajaks, kui me sinna jõudsime, räme möll ja trall. Lapsed karjusid, vett pritsis kõikjale ja bassein oli rahvast nii täis, et seal ei oleks saanud isegi oma käsi kõrvale sirutada. Maksime oma tasu ära, avastades vahetult pärast seda, et pesta me end tegelikult ikkagi ei saanud, sest alasti võtmine oleks olnud seal väga imelik tegu. Õnneks tormas meile appi üks inglise keelt kõnelev meesterahvas, kes lubas meil kasutada treenerite ruumis ettenähtud duširuumi. Olime väga tänulikud, et ta meid aidata soovis, sest selleks ajaks käis igasugune "lebra" juba kõvasti üle pea. :D

Sama päeva õhtuks jõudsime omadega pikalt oodatud rahvusparki, mis oli meeletult suur maaala, mida oli võimalik läbida nii jala, ratta, kui ka autoga. Maksime oma kohutsuslikud tasud ära kämpingu pinna eest ja valisime endale sobiva koha, kus oma sinise poisi parkida. Kämpingu ala oli suur ja väga ilus võrreldes sellega, mida tavaliselt kämpingutest oodata võiks. Pesemise võimalused, ekskrementeerimise võimalused ja kõik muu hügieeni osa oli tõesti ilus ja moderne. Inimesed meie ümber olid pigem vanemas eas paarikesed, pannes meid tundma end korraks natukene imelikult, olles seal nii-öelda ainsad noored. Hommikul ärkasime varakult, ajasime Škodale hääled sisse ning alustasime rahvuspargi avastamist. Teades, et park oli suur, võtsime eesmärgiks ikkagi kõike ühe päevaga näha ja auto oli selleks parim abimees. Vahepeal tundus, et rattaga näeb natukene rohkem, mistõttu võtsime julguse kokku ja istusime rataste sadulasse. Valida oli kas võtta mõlemale eraldi ratas või üks kahe inimese jalgratas. Selle kahe inimese jalgrattaga oleks me end ilmselt vigaseks kukkunud. Park ise oli tegelikult väga mitmekesine, pakkudes nii metsa, Põhjamaa kõrbe, kui ka kõike muud looduslikku. Kõige meeldejäävamad osad pargist olid minu jaoks kanarbikuväljad, mis oli Cheli üks suurimaid ootusärevusi selle rahvuspargi osas. Konkreetne kõrb oli samuti ilus, pakkudes kogemiseks kuuma liiva, päikest ja teistmoodi taimi.

Pärast pikka päeva rahvuspargis ringi sõitmist, jõudsime õhtuks omadega kuskile pisikesse farmi, kus lubati meil väikese tasu eest seal ette nähtud maalapil oma autoga ööbida. Peale meie olid seal veel mõned vanemast east paarikesed oma karavanidega kämpimas. Omanikud olid väga ägedad ja sõbralikud. Kui kohale jõudsime, polnud administratsioonilauas kedagi, etteantud numbrile helistades öeldi meile, et seaksime end julgelt platsile sisse ja nad tulevad meiega õhtul hiljem vestlema. Hollandlased on samuti väga sõbralikud ja avatud inimesed tegelikult ning meile väga meeldis olla taaskord ühiskonnas, kus teineteise vastu ollakse sõbralikud ja viisakad ning teineteise teretamine tänaval pole võõras tegu. Seal samas farmis olid omanikel erinevad loomad nagu koerad, kassid, sokud ja meie suurimaks üllatuseks ka laamad, keda ma ei olnud oma elus päriselt veel kordagi näinud. Laamade karvkate oli äärmiselt pehme, kuid nad nägid pisut hirmuäratavad välja, tingituna enda suurest kasvust loomulikult.

Järgneval hommikul võtsime suuna ühe järgmise pargi suunas, mis oli oma olemuselt umbes 4 hektari suurune, kuhu olid rajatud erinevad väikesed ja suured aianäidised, mis olid enamjaolt mõeldud ilmselt puhtalt reklaami eesmärgil. Ma arvan, et kogu selle kompleksi läbi jalutamine võttis meile aega natukene üle 5 tunni, mille sisse jäid tegelikult paljud aiad ja disainid, mis mulle väga meeldisid. Huvitavaks osaks oli parki rajatud omanäoline kunstilise disainiga aedade ala, kuhu olid inimesed üritanud luua midagi sootuks teistsugust kui tavalist traditsioonilist aiadisaini.

Mingil hetkel olime reisiga jõudnud sedavõrd kaugele, et hakkasime liikuma juba taas kodu suunas ning tee peale jäid samuti mõned planeeritud külastused. Esimene suurlinn, mis meile tee peale jäi oli Saksamaal asuv Dortmund, kus jalutasime Cheliga lihtsalt linnas ringi. Uuel algaval hommikul kihutasime taaskord ühe järgneva pargi suunas, kuhu kohale jõudes avastasime, et tegmist oli lastele mõeldud aktiivset tegevust soosiva pargiga. Lapsed said seal ronida, veega sulistada, purskkaeve ja minikoski vaadata. Värava ees olnud lastekisa ja kibestunud lastevanemate näod šokeerisid meid korraks, pannes küsimärgi alla selle, kas tegemist oli ikka õige kohaga. Jalutasime pargi kiirelt läbi, peatudes mõningates huvitavamates kohtades nagu näiteks see sama Cheli poolt välja valitud aed, mis oli rajatud taaskord selle sama iidoli poolt, kelle aedu on tegelikult rajatud üle maailma erinevates paikades. Lisaks konkreetsele aiale, sulistasime ja jahutasime enda keha ühes tehislikult loodud minikose juures. Kõige meeldejäävaimaks sündmuseks sellest pargist sai meie jaoks kohalik liblikate maja, mis oli mitmeid kordi ägedam ja võimsam, kui see, mida külastasime Austraalias mõned aastad tagasi. Tõepoolest oli see niivõrd äge, et jälle sinna sisse astudes, võtsid meid need värvilised ja enneolematut liblikad sõnatuks. Küpsesime Cheliga seal kasvuhoones umbes üle tunni aja, üritades saada pilte kõikidest enda lemmik liblikatest. Mõned isegi maandusid meile peale, mille tulemusel saime väga häid pilte ja mälestusi ka videode näol.

Hollandist veel nii palju, et saime ise kinnitust vastusele, miks Hollandit nimetatakse madalmaaks, sest paljudes kohtades oli näha kõrgeid tammi, mis piirasid vee voolamist maismaa aladele ehk Holland on sisuliselt mere pinnast madalamal.

chriskala.com

Tee peal Berliini suunas, ostsime maantee äärest kohalikelt farmeritelt endale virsikuid, mustikaid ja muud head kraami enda kõhu täiteks ja panime edasi. Pean tunnistama, et sealt samast sain enda elu parimaid virsikuid, mille sarnast ei ole ma veel mitte kunagi saanud. Nii mahlased ja magusad ning erkpunased seest. Ainuüksi nendest kirjutamine ajab mul isegi suu vett jooksma.

Saksamaal, Berliinis jalutasime ringi ning üritasime mängida tüüpilisi turiste, kes pildistasid kõike, mida võimalik. Külastasime mingisugust üüratut Mall of Berlin kaubanduskeskust, mis oli umbes ”sajakordne”, kuid ostusoov kui selline šoppamise kohalt on aastatega kõvasti vähenenud. Absoluutselt ei huvita enam sellised asjad nagu trend või hooaja tippmudelid, tooted. Need on vaid segavad faktorid meie eludes, sest need viivad meid eemale asjadest, mis tegelikult on olulised. Berliini tänavatelt leidsime kohviku nimega Digital Eatery, mis oli sisuliselt kohvik loodud inimestele, kes soovisid tulla istuma kas enda isiklike sülearvutitega või kasutada kohvikus olemasolevaid arvuteid ja täbleteid interneti kasutamiseks. Samuti olid ruumi erinevatesse otstesse asetatud suured ekraanid ja Playstation 4 konsoolid, mida inimesed võisid lihtsalt mängimiseks kasutada.

Peale Berliini külastasime tee peale jäänud Varssavit, kus saime maitsta siiani kõige puhtamat ja tervislikumat ning maitsvamat taimetoidu kiirtoidu ketti. Uskumatult hea ja maitsev, see kummitab meid siiani. Jalutasime ka vanalinnas natukene, kuid see ei pakkunud meile väga suurt rahuldust, sest Tallinna vanalinn on oma olemuselt teiste vanalinnadega üpriski sarnane.

Toidu osas nii palju, et vahet ei olnud, millises riigis asusime, oli toidukultuur Eesti omast natukene maad eespool. Kuna me oleme Cheliga nüüdseks juba pool aastat olnud täielikult lihavabad ja liikunud samm-sammu üha puhtama taimetoidu suunas, siis olime väga üllatunud mitmekesistest toitumisvõimalustest, mis kõik toetasid taimset suunda. Amsterdamis kohe esimeste tundide jooksul, leidsime väikese söögikoha, kus põhimõtteliselt 5€ eest sai omale pitatasku falafellidega, mida sai täita erinevate taimsete toitudega. Hea uudis oli ka see, et täita võis oma pitataskut lõpmatuseni. Lisaks sai Hollandis igas suuremas toidupoes pressida omale ise masina abil pudelisse värsket apelsinimahla. Hollandisse jõudes, tabas mind tänu kuumalainele ja autokonditsioneerile taaskord väike palavikuline, seega otsustasime mind ravida just värske apelsinimahla üledoosiga. Mahla liitri hinnaks oli vaid 3€, samal ajal, kui Eestis saab sama raha eest heal juhul 200ml värsket mahla (näiteks Järve Keskuses on aparaat, mille liitrihind tuleks kusalgi 10€ kanti).

chriskala.com

Enne kodumaale jõudmist peatusime ka Leedus ühes kaubanduskeskuses, kus leidsime samamoodi ühe koha, mis pakkus ohtralt erinevat valikut taimetoidumenüüst ja toidud oli tõepoolest väga maitsvad ning keelt alla viivad. Hind ei olnud mitte üheski söögikohas rahakotti purustav, mis oli äärmiselt suur pluss. Umbes 25€ eest saime enamjaolt kahekesi söödud kolmekäigulise eine, mis oli väga meeldiv üllatus meile mõlemile.

Hollandi reis oli tegelikult spontaanne ja kihvt ettevõtmine. Mina ja Chel pole üldse need inimesed, kes viitsiks istuda kuskil kohalikus hotellis mitu päeva, vaid me pigem oleme ”kodutud” ja avastame tervet riiki seda omas tempos läbi rännates. Arvan, et inimesed võiksid anda nii endale, kui ka elule võimaluse nautida ja kogeda pisikesi ettevõtmisi ja näha nendes midagi uut ja põnevat ning õpetlikku. Alati ei pea kulutama ime summasid reisidele, vaid eelkõige tuleks osata nautida kaaslast, kellega reisil ollakse, sest see inimene on see, kellega luuakse mälestusi tollest ettevõtmisest. Olgem mõistlikud, mõelgem alati suurelt ja ärge unustage olla tänulikud ka pisiasjde eest enda eludes.

Aitäh lugemast!

chriskala.com