Meie kodusünnituse lugu

“Birth is, without a doubt, one of the greatest self-expressive and creative processes we can embark upon in womanhood.”

Seekordne kirjutis keskendub meie sünnitusele. Eelmine postitus oli meie ühisest teekonnast rasedana, mida saad lugeda SIIT! Nii nagu teadlikkus, eneseusaldus ja õige informatsiooniga kursis olemine olid olulised raseduse puhul, on need täpselt sama olulised, kui mitte veelgi olulisemad ka sünnituse puhul.

Laialtlevinud norm ja arusaam sünnitusest on midagi äärmiselt ebameeldivat, valusat ja rõvedat, kus naine klassikaliselt Hollywoodi filmide näitel, lamab jalad harkis haiglavoodil ning pressib nagu segane. Käib üks pidev kõva röökimine, ähkimine ja puhkimine, kõik kohad on verd täis, mees minestab ja ruumis varitseb täielik kaos. Aga kas see kõik on ka tõsi?

Kas on tõsi, et sünnitamine on valus, ebameeldiv ja traumeeriv kogemus? Kas on võimalik, et saab ka vastupidi? Kas on võimalik, et sünnitus saab olla meeldiv, meeldejääv ja mõnus? Või hoopis orgasmiline? Mina arvan, et saab aga lasen lõpliku otsuse siiski Sinul endal teha. Jagan Sinuga meie kogemust planeeritud kodusünnitusest ning kuidas see meid mõjutas.

Soov sünnitada kodus

“Ma soovin sünnitada kodus” oli see mõte, millega Elise juba enne rasedaks jäämist lagedale tuli. Kas ma olin šokeeritud tema ettepanekust? Ei, ma ei minestanud ning ei protestinud ka vastu, sest minu reaalsuses ei ole selles soovis mitte midagi imelikku.

Esimesed sammud kodusünnituse suunas

Oma esimese sammud planeeritud kodusünnituse suunas tegime loomulikult läbi interneti otsinguportaalide, püüdes leida võimalikult palju informatsiooni. Elukaaslane uuris põhjalikult, kes selles valdkonnas on peamised tegijad ning keda saab kogemuste -ja teadmistepagasi juures kõige rohkem usaldada.

Selleks ajaks suhtlesime ka ühe uue, enda ellu ilmunud sõbrannaga, kes oli ka äsja planeeritud kodusünnituse läbinud. Kodus sünnitamine tundus meie jaoks mõnus, turvaline, hea, rahulik ja õige tegu. Meil ei olnudki kordagi seda hetke, kus oleksime pidanud mõtlema sellele aga mis saab siis kui…täpselt nii nagu lapse soo ennustamisega. Meil ei olnud mitte kordagi tunnet, et meil tuleb poiss, vaid meid valdas kindel teadmine, et me saame esimese lapsena ikkagi tütre!

Esimesed praktilisemad sammud planeeritud kodusünnituse suunas tegime Ingrid Kaoküla perekooliga liitumisel. Ingridi ja tema tegevuse kohta saab lugeda rohkem www.kodusynnitus.ee. Üsna kiirelt saime aru, et Ingridi puhul on tegemist oma ala tipuga, kes teab, mida ta teeb ning keda austatakse suuremas osas arstide, ämmaemandate ja haigla töötajate seas väga kõrgelt.

Ingridil täitus 2018. aasta veebruaris 31 aastat töötamist ämmaemandana, millest viimased 22 aastat on ta aidanud kodudes lastel ilmale tulla. See oli meie jaoks kinnitus, et teda me vajame!

Tema perekooliga liitudes, saime üsna kiiresti aru, et meid ootab ees põhjalik ettevalmistus nii rasedusest, kui ka sünnitamisest. Mõistsime, et meil tuleb end vaimselt ja ka füüsiliselt viia kurssi kõige eesolevaga. Ingrid Kaoküla perekooli astusime 2017 aprillis, mis oli umbes 5 kuud enne meie sünnitähtaega.

Protsess kodusünnituseks oli lihtne: olla 100% veendunud, et soovime planeeritud kodusünnitust, läbida Ingridi 8 nädalat kestev perekool, lugeda kodusünnitust selgitavaid raamatuid, õppida selgeks erinevad sünnitusasendid, harjutada hingamist ja kõndida rasedaga koos regulaarselt, õppida lõdvestuma ning enda keha usaldama (Elise ülesanne), kodusünnituseks ettevalmistuda ning kui sünnitegevus algab, siis helistada Ingridile. Lihtne, eksole?!

Lisaks tasulisele ämmaemandale, otsustasime, et võtame endale appi ka Doula ehk sünnitoetaja. Selleks osutus Ann Vool, kes pole mitte ainult suurepärane sünnitoetaja, vaid lisaks ka imetamisnõustaja ja üleüldse fantastiline inimene, kes aitab teid terve raseduse, sünnitamise ja sünnijärgse etapi vältel. Rohkem infot Ann Vooli kohta leiad kas Google otsingumootorist või kirjuta mulle ja ma saan teid juba siis kokku viia. Terve raseduse vältel püüdsime kuulata Elise südamesoove ja sisetunnet, sest tema oli see, kes sünnitas - mina sain anda vaid nõu ja tagasisidet.

Lisaks, pildistas Ann Vool ka meie sünnituse kulgemist. Aitäh imeliste piltide ja mälestuste eest!
Anni kohta leiab infot ka Facebookist.

Peale perekooli ja erinevate loengute, võttis Elise ette ning luges läbi raamatu nimega “Loomuliku sünnituse teejuht”, mis on kirjutatud Ina May Gaskini poolt. Ta tunnistas mulle pärast, et seda raamatut lugedes, mõistis ta, et ei vaja mitte midagi muud enamat lisaks. Perekoolis õpetati meile, kui oluline on sünnitamise juures mitte vägisi pressimine, vaid hingamise ja enda keha tunnetamise oskus ja olulisus. Laialt levinud arusaam, et sünnitades peab tundide viisi pressima on täiesti vale ja see on ka põhjuseks, miks paljud naised lõpetavad rebendite ja muude ebameeldivate asjadega. Mitte midagi ei pea ise vägisi pressima välja, vaid tuleb osata hingata, oma keha kuulata ja minna kaasa vooluga ning pressida alles siis, kui kehas tekib see õige pressitunne.

Sünnituseks valmistumine

Me jätsime paljud enda lapsega seotud ostud viimasele minutile. Elise sai kohe aru, et ei ole vaja ennast segaseks tõmmelda enne, kui pole kindel kus, kuidas ja mismoodi me sünnitama hakkame ning milliste abivahenditega me last kasvatada soovime. Isegi rasedust jäädvustavad pildid sai tehtud nädal enne sünnitamist. Me kulgesime väga sisetunde ja usaldamise põhjal ning ei muretsenud, et miskit meile takistust valmistama peaks hakkama.

Nii nagu paljudel kodusünnitajatel, oli ka meil viimaks arusaam, et sünnitus ei alga enne, kui Elise vaimselt selleks valmis on. Lisaks ei alga sünnitus mitte kunagi siis, kui meie seda soovime, vaid ikka siis, kui laps kõhus selleks valmis on. Nädal enne sünnitamist, ütlesin Elisele, et laps sünnib järgmisel neljapäeval, sisetunne oli lihtsalt selline ning laps sündiski järgmise nädala neljapäeva hommikul.

Olime endale kogu selle aja (9 kuud) sisendanud, et meil tuleb kerge, lihtne, ilus ja mälestusväärne kodusünnitus. Mitte kordagi ei tulnud pähe mõte sellest, et ehk võiksime hoopis haiglas sünnitada - see oli meie jaoks täielikult välistatud variant.

Positiivsed mantrad ja afirmatsioonid raseduse ajaks. Fotograaf: Ann Vool

Positiivsed mantrad ja afirmatsioonid raseduse ajaks. Fotograaf: Ann Vool

Lisaks, oli meil kasutusel ka Raseda Märkmik, mille autoriks on Kirjutaja Getter. Rasedamärkmikus on palju nõuandeid ja juhiseid, hingamisharjutusi ja positiivseid mantraid, lisaks ostunimekirjad, tähtaja arvutamise õpetus ja veel üks eriline meelespea. Sisu on jaotatud kuude kaupa osadeks, abistavad küsimused muudavad raseduse ülesmärkimise lihtsaks ja mugavaks. Sul on piisavalt ruumi kirjutamiseks, aga rohkelt huvitavat teavet ka raseduse kohta. Rohkem infot leiad siit https://www.rasedamarkmik.ee

Elise oli vahetult enne sünnitamise tähtpäeva teinud valmis nimekirja, mis vajab tegelemist ja tähelepanu. Olime varunud erinevaid teesid, kookosvett, valinud välja spetsiaalse muusika, mis toetaks tema emotsionaalset ja mentaalset tasandit sünnitegevusel. Lisaks olime ühelt sünnitoetajalt laenanud ka basseini endale. Kohtusime mõned korrad enne sünnitust ka meie isikliku ämmaemanda ja sünnitoetajaga aga igakord mõistsime, et ega meil midagi küsida ei ole. Kõik tundus olevat lihtsalt usaldamise küsimus ning Elise juba paar viimast nädalat rõhutas, et ta on valmis sünnitama.

Meie kodusünnituse lugu

Nädala keskel, kolmapäevasel päeval, ei olnud sünnitegevusest veel haisugi. Ei näinud mina Elises teistsugust käitumist ning ei tundnud Elise end kuidagi teistmoodi. Kolmapäeva õhtul kella 22:00 ajal hakkas Elise jooksma magamistoa ja vannitoa vahel. See tundus mulle kahtlane, aga ma ei pööranud esialgu tähelepanu ning istusin omas maailmas edasi. Mingil hetkel vaatas ta mulle kavalalt ja naeratavalt otsa. Ta teatas, et tal hakkasid veed tulema.

Vete tulemisega on selline lugu, et need ei tule ka nii nagu filmides näidatakse, kus ämbrite viisi vett tupest välja tuleb, vaid see kipub pigem nirisema väikestes kogustes. Umbes tund aega hiljem saime aru, et tegemist on esimeste tuhudega, Elise kirjeldas neid kui tugevate päevade valuna. Kuid, me mõlemad mõistsime, et need olid pisut intensiivsemad kui lihtsalt tavalised päevadevalud.

Minu ülesandeks oli mõõta tuhude pikkust ja tuhude vahet, et näha, kas need on regulaarsed. Nutitelefon käes, stopper lahti ja niimoodi neid esimesi tuhusid mõõtsin. 1-2 minutit tuhu, 10-20 minutit pausi nende vahel. Tuhude mõõtmine jätkus meie jaoks päris kaua. Elise teavitas mind millal tuhud algasid ja millal lõppesid ning mina samal ajal mõõtsin, salvestasin ja hoidsin sünnitoetajat olukorraga kursis.

Sünnitus algab tavaliselt vete tulekuga, kuid see ei tähenda, et sellele järgneks kohe ka aktiivne faas ehk pressid ja reaalselt sünnitegevus. Seetõttu ongi nii, et naised kipuvad sünnituse ajal mingi aeg avaldama soovi magada või puhata. Magamine sünnituse ajal on nii öelda üks faasidest, millele järgneb tavaliselt üles ärgates viimane faas ehk aktiivne sünnitus, kus emakakael on täielikult avanemas või juba avanenud. Mida me aga ei mõistnud oli see, et meie uni oli suhteliselt katkendlik ning me ei pannud pilti kokku, et öistel tundidel voodis pikutamine oligi tegelikult meie puhkefaas.

Üllataval kombel, magasime umbes 4 tundi järjest. Ärkasime üles kella 05:30 ajal ning siis tundis Elise, et on aeg teavitada ämmaemandat ja sünnitoetajat nende meie poole sõitmise vajadusest. Mina hakkasin basseini veega täitma ning Elise püüdis kuidagi moodi oma tuhusid üle hingata. Tuhud olid muutunud suhteliselt ebaregulaarseks. Mingil hetkel oli tuhude vahe 20 minutit, siis alla 10 minuti. Väike paanika tekkis siis, kui tuhude vahed olid alla 5 minuti, mida oli esialgu vaid mõnel korral.

Bassein sünnitamiseks ongi valmis.

Bassein sünnitamiseks ongi valmis.

Hommikul läks Elise ema tööle ning ämmaemand ja sünnitoetaja hakkasid end vaikselt Tallinnast meie poole sättima, mis tähendas meie jaoks umbes 2 tunnist ootamist enne, kui nad viimaks kohale jõuavad. See tähendas vaid üht - ME OLIME KAHEKESTI!

Basseinis oli hea soe vesi, mis aitas Elisel veidi rahuneda ja keha maha rahustada. Sellest hetkest, kui tuli esimene mehisem hääl tema suust, sain aru, et sünnitegevus on alanud ja reaalsus “Me oleme jäädavalt kahekesti!” lõi jalaga näkku. Sellised madalamad helid tulevad naistel juba siis, kui naine on valmis sünnitama ning aktiivne faas on alanud.

Jalutasime mitmeid kordi basseini ja vannitoa vahel, sest teda vaevas pidev valehäire kakahädast. Kakahädaga meenub mulle jutt sellest, kuidas venelannadest nõukogude aegsetel ämmaemandatel on alati kombeks öelda “Enne sitt, siis titt!!”. Ükskõik, kui rõvedalt see ka ei kõlaks, nägin ma viimasel korral vetsus potil olles, kuidas elukaaslase tupp vaikselt avanes. Ma arvan, et see oli koht, kus mõni nõrganärvilisem mees oleks lihtsalt pildi tasku pannud ning vastu põrandat enda kaalika veriseks kukkunud aga mina, nagu “professionaalne meditsiinitöötaja”, vaatasin suurte silmadega ja tundsin, kuidas ärevus, adrenaliin ja teatud määral ka väikest viisi hirm esile hakkasid kerkima. Sellest hetkest hakkas Elise tegema päris kõva häält ning tal hakkasid korralikud pressid.

Me olime endiselt kahekesti, kuid aktiivne sünnitus toimus, Elisel olid pressid ja me olime valmis juba selleks, et laps tuleb sinna samasse potti. Sünnitoetaja rõhutas telefoni teel, et Elise peaks olema basseinis, sest potil istumine on aktiivne poos, mis kutsub sünnitust väga võimsalt esile. See avab vaagent ja emakakaela, aga just sinna ta basseinist pidevalt kibeles.

Viimase kõne ajal öeldi mulle ämmaemanda poolt, et nad on 9 km kaugusel ning midagi ei ole teha, kui nad siiski ei jõua meie juurde. Ütles, et ma oleksin valmis vaatama, et nabanöör vastsündinul ümber kaela ei oleks ning võtaksin vajaduse korral lapse ise vastu.

WTF?!

Võtan lapse ise vastu? Ma ei suutnud uskuda neid sõnu. See ei tundunud ebaloogiline ega ka ulme, sest perekoolis meile just selliseid asju ka selgitati. Me olime arutanud Elisega stsenaariumist, kus mina ämmaemanda valve all võtan lapse ise vastu, kuid me ei olnud valmis selleks, et me võtame lapse siia ilma vastu ilma ühegi professionaalse inimese abi ja toeta.

Pärast seda kõne tabas mind kabuhirm ja ma lausa kartsin, et laps sünnibki ning ma peangi ta vastu võtma. Meenub hetk, kus Elise potil istudes ütles, et ta on mega avatud ja tunneb, et on valmis sünnitama. Ma vastasin suurest hirmust, et “Sa ei ole valmis, Sa ei ole avatud!”. Täitsa naljakas, kuidas ikkagi hirm teadmatuse ees suudab inimest panna teistmoodi käituma ja jaburaid asju välja ütlema.

Ämmaemand ja sünnitoetaja jõudsid meie juures olla vaid 10 minutit, enne kui laps sündis. Me olime Elisega 10 minuti kaugusel selles hetkest, et võtta laps oma kodus, basseini, kahekesti vastu! Täiesti ulme, aga fantastiline kogemus, mida mäletada terve ülejäänud elu.

Fotograaf: Ann Vool

Fotograaf: Ann Vool

Kuigi “valu” oli Elisel suur, käib see siiski sünnitamise juurde ja on vaid ajutine ning väga lühikest aega. Elise ütles mulle, et ta sai presside ajal aru, et ta peab end usaldama ning ta ei tohi tagasi hoida. Enda häälepaelte vabaks ja tühjaks röökimine aitas tal neid tundmusi paremini läbi elada. Ja mina nende röökimiste hetkel sain vist uue “lapsepõlvetrauma”. Loomulikult mitte jäädava, aga kindel on see, et need hääled jäävad mulle pikaks ajaks meelde. Sellepärast, et minu üks suurimaid hirme manifesteerus. Minu üks suurimaid hirme on see, kui ma ei saa teist inimest mitte kuidagi aidata ja täpselt nii ka oli meiega - sünnitama pidi Elise, mina ju seda teha ei saanud! Küll aga suutsin ma pakkuda piisavalt vaimset tuge kahekesti olles ja ka pärast suurema seltskonna juuresolekul.

Mul õnnestus näha, kuidas lapse alakeha koos jalgadega tupest välja basseinipõhja lipsas. Laps tõsteti kohe veest välja Elise rinnale ning momentaalselt olid tal möödas kõik ebamugavust tekitanud tunded. Tital olid avatud, suured mustad silmad peas ning ta oli kaetud ülipaksu lootevõide kihiga. Ta oli nagu imearmas tulnukas! Mul läksid silmad märjaks kui teda Elise käte vahel nägin, tundsin armastust esimesest silmapilgust.

Fotograaf: Ann Vool

Fotograaf: Ann Vool

Laps lamas Elise rinnal umbes kümme minutit, enne kui mulle anti võimalus nabanöör läbi lõigata. Haiglates on aga mõnikord nii, et kui sünnitusplaanis seda eraldi ei mainita, siis lõigatakse nabanöör tuksumise käigus katki. See on täiesti vale, sest nabanöörist tulevad emalt lapsele veel viimased olulised toitained ja mineraalid, lisaks kohanevad lapse kopsud senikaua alles siinse maailma õhuga. Nabanööri läbi lõikamine oli ilus ja väga huvitav hetk minu jaoks. Ma oleksin nagu lõiganud pehmet, kondoomi meenutavat õhupalli, mis katsudes tundus nagu lateks. Kindlasti soovitan seda kõikidel tulevastel isadel kogeda. Võimas!

Fotograaf: Ann Vool

Fotograaf: Ann Vool

Umbes kohe pärast seda, kui nabanöör oli läbi lõigatud, sündis ka platsenta. Haiglas võib juhtuda, et torgitakse ja surgitakse, et see kiiremini välja tuleks, kuid sellega on täpselt nii nagu lapse sünnitamisel. Naine peab olema täidetud armastuse hormooni ehk oksütotsiiniga, siis tuleb see lihtsasti välja. Elukaaslase platsentat hoiame hetkel sügavkülmas ning õigel ajahetkel matame aeda ühe puu alla. See on ikkagi osa meist, osa Elisest ja see oli otsene ühendus tema ning meie lapse vahel. Meie ei saa seda niisama ära visata!

Mõned kümned minutid hiljem sain tütre endale sülle kuniks ämmaemand ja sünnitoetaja Eliset puhastasid ning tema tervislikku seisundit kontrollisid. Mõlemad abilised tunnistasid, et sünnitegevusest ja kogu meie kodusest ettevõtmisest oli näha, kui hästi oli Elise vaimselt sünnitamiseks ette valmistunud.

See on tõesti nii oluline, et naine oleks vaimselt ja psühholoogiliselt valmis, sest väga suur osa peitub just suhtumises. Meid valdas koguaeg teadmine, et see tuleb kerge, lihtne ja suhteliselt valutu. Loomulikult esines ka valu, kuid suures laastus oli see äärmiselt positiivne ja õnnestunud kodusünnitus. Kindlasti mängib siin rolli ka toitumine, selles pole kahtlustki. Kui naine on terve, siis on tal võimu ja jõudu teha suuri tegusid ning sünnitamine on üks neist.

Pisikene “Tariifa beebi”, niimoodi kutsume teda vahepeal oli terve ja tugev tüdruk. Ämmaemand pani lapsele 10 palli skaalal hindeks 10, mida hinnatakse vastsündinud esimese 10 minuti jooksul. Kontrollitakse reflekse, reageerimisvõimet ja muid aspekte ning lisas meile, et ta ei ole tükk aega nii kõrge indeksiga last näinud, samuti on tükk aega möödas nii lihtsast ja ilusast esmasünnitusest.

Ämmaemand ja sünnitoetaja olid meiega veel umbes neli tundi, enne kui nad tagasi kodu poole suundusid. Saime küsida veel viimaseid olulisi küsimusi, korrata üle teatud imikuga toimetuleku punktid. Panime koos kirja sünnitusloo, sõime kooki ja ämmaemand jagas meiega enda erinevaid sünnitamisega seotud kogemusi ning lugusid. Hetkest, kui nad autosse istusid ja maja eest minema sõitsid, vaatasime Elisega teineteisele otsa ning meie ainus küsimus oli

“Mis nüüd saab?”

Esimesed jalutamised

Esimesed jalutamised

Nüüd, kus laps on üle kuu aja vana ja saanud tagasi enda sünnikaalu ja rohkemgi veel, on aeg keskenduda sellele, kuidas olla hea lapsevanem, et suudaksime enda väikese arengut maksimaalselt toetada. Püüame mõista tema psühholoogiat, titade keelt ja palju muud. Raamatutest saavad taas meie parimad sõbrad ja kavatseme teha kõik selleks, et meie pisikesel tütrel tuleks ilus ja hea elu. Meie peamine fookus on siiski lapse arengul, eneseväljendusel, erinevate tugevate külgede ja isikuomaduste välja arendamisel.

Aitäh, et lugesid ja peadse kirjutamiseni!