MEMUAARID AUSTRAALIAST EHK MEIE REISI PARIMAD HETKED

Uus raamat nimega "Mõistmaks, kes ma olen" on juba juunis ilmumas ning seoses sellega, mõtlesin postitada siia hunnik pilte meie reisist kaugel kängurumaal Austraalias. Üritan kokku visata hunnik ägedaid pilte, millega hakkama saime ning lisada ka pisikese jutu, mis kirjeldab või pilti iseloomustab, samas ei lähe ma oma detailidega liiga sügavaks, sest selleks olen ma kirjutanud raamatu!

Nii nagu kuulujutud internetis, nii reklaamisid ka austraalased oma ohtusid üsna ilmekalt ja silmatorkavalt. Erinevalt paljude eestlaste poolt levitatud ebavajalikest kuulujuttudest ja müütidest, kuidas Austraalias on kõik ohtlik ning kõik, mis liigub, tapab, olid asjad läbi meie silmade siiski hoopis vastupidised. Austraalia on tõepoolest oma eri elanike poolest mitmkesine ja mõneti ka ohtlik, kuid selleks, et midagi sinuga seal olles juhtuda saaks, pead sa olema ise tõeliselt rumal - sedasi ütlevad ka kohalikud ise!

Üritasin oma raamatus kirjeldada päris mitmeid kordi Austraalia loodust ja maastikku, kuid peab tunnistama, et asjatult. Sest, kui pildid ei suuda anda edasi 100% seda sama feelingut, mida kogesime Cheliga, siis ei suuda sõnad seda ammugi teha. Meie reisi peamiseks eesmärgiks oli näha Austraalia metsikut loodust, erinevaid loomi, vihmametsi ja Austraaliat oma tõelises elemendis. Vahet ei olnud, kas elasime troopikas või ookeani ääres, Austraalia hinterland (sisemaa) oli meeletult ilus oma mägede ja orgudega.

Oma esimesed kolm päeva Austraalias veetsime ühe kohaliku elaniku isiklikul vihmametsas asuval maalapil koos sõbra Martin Pukspuuga ja veel ühe temaga sõbraga. Ehitasime enda telgile katusealuse nagu ehedad džungli elanikud, kasutades selleks bambusepuud.

Loodus ja veelkord loodus oli see, mis köitis meid kõige enam. Suvaline rand ühes väikeses kohas, üllatas meid oma imeilusate palmidega.

Mina olen elus olnud alati selline kohati tüüpiline "lõvi" ja esinejatüüp, tähendades seda, et mul ei ole probleemi kaamera ees olla ega sinna jääda. Chel teisest küljest on inimene, kes eelistab pilte, kus ta nägu näha ei ole. Salapärane, müstiline ja pisut kiiksuga, kuid sellepärast ta mulle meeldibki!

Tsüklonid ja üleujutused olid tõsised teemad piirkonnas, kust me enda reisimist alustasime, õnneks ei tulnud meil kordagi tsüklonite ega ka tõsiste ujutuste kokku puutuda.

Ämblikud olid põhivennad, keda kohata võis lisaks mürgistele kärnkonnadele ja madudele, kuid nagu öeldakse, inimene harjub kõigega, kui ei ole muud valikut!

Need väikesed kängurud ehk kohalike keeles Wallaby'd olid äärmiselt nunnud tegelased, keda sai seal suures rahvuspargis tasuta soovi korral toita. Võtsime poest kaasa porgandit ning söötsime neid pisikesi. Lähedalt vaadates oleks tegu justkui topisega. Sõltumata sellest, et enamik neist tundusid üsna räsitud olevat ja tegemist oli siiski metsloomadega, oli nende karv äärmiselt pehme.

Litšid olid küll need, mida elus esimest korda nägime ja maitsesime Austraalias. Töötasime oma esimese kuu ja natukene aega peale litši, mangofarmis, kus saime nii vaimset, kui ka füüsilist koormust.

See järv pidavat olema ühenduses ühe teise kõrval oleva järvega läbi veealuse tunneli. Järve kõige pikimaks kaldavaheks oli märgitud natukene üle 1 kilomeetri ja järve sügavuseks sai informatsiooni sedelitel määratud 62 meetrit. Vaatamata sellele numbrile, võib näha, et vesi oli ülipuhas ja läbipaistev.

Golfiväljakutel lebotavad suured täiskasvanud kängurud oli igapäevane teema. Lähemale ma sellel korral talle ei saanud, sest vahetult pärast pildi tegemist üritas ta end püsti ajada. Õnneks kartin ma teda põhjusega, sest kui känguru ennast tagumistele jalgadele ajab, on ta kindlasti 180 sentimeetrit kuni 2 meetrit pikk ja see on ühtlasi hoiatav märk sellest, et ta kavatseb sind kohe enda tagumiste jalgadega lüüa.

Mulle mangod eriti ei meeldi, kuid paljud kohalikud ja ka praegused tuttavad armastavad seda puuvilja. Mida aga inimesed tavaliselt ei tea, on see, et mango on üsna ohtlik vili, mida korjata ja süüa. Nimelt vars, mille küljes mango ripub pirtsib valesti murdmisel endast välja sappi ehk hapet, mis põletab inimnahka ning sööbib mõnel päris sügavale. Mangopuude lehed ja ka puuõli tekitab mõnel inimesel mangorush'i ehk löövet, mille tulemusel lähevad inimesed paiste, sügelevad ja nii edasi. Üks Itaalia päritolu noormees viidi meie kõrvaltoast haiglasse, sest tal oli liiga tõsine mangolööve. Õnneks ei reageerinud sapp minu nahale sattudes sedasi nagu paljudel.

Port Douglas oli väikene hipilinn suurema linna Cairns läheduses. Meile avanes ilus vaade imeilusale rannale ookeani ääres ja sealt ülevalt võis hea õnne korral näha ka suuri kilpkonni.

Selle sule leidsime tee äärest ühe surnud kotka küljest. Tegu oli kole aga sulge tahtsime me kõik endale mälestuseks saada. Võtsime autost käärid ning nüsisime tal maha osad suled tiibade küljest! The things I do for an experience.

Ämblikud olid kõikjal, kuid nende väikeste elukate hammustused ei teinud inimestele liiga.

Oma esimese auto ostsime umbes teise kuu lõpus, kui olime suutnud Cheliga piisavalt raha kõrvale panna, et seda endale lubada. Auto maksis vaid 1000AUD (umbes 645€), kuid tänu meeletule backpackerite hunnikule meie piirkonnas, ei olnud tööd ka meil alati väga palju saada. Nissan Maxima 1990 oli meie valik ning see tuli meie juurde tegelikult ise läbi ühe kohaliku mehhaaniku, kelle juures me mõnda aega ka elasime. Auto oli äärmiselt korralik, kahjuks lasime umbes aasta hiljem ühel teisel mehhaanikul end ära manipuleerida, et seda remontida. Plaanid olid remontimise osas head, kuid neid ei jõudnudki me teatud asjade tõttu tegelikkuses realiseerida, seetõttu auto alla pandud raha oli tegelikult maha visatud, sest müügist saime me väga vähe raha tagasi! Aga mis teha, kogemused õpetavad meid ju kõige rohkem.

Rohelised puukonnad olid samuti kõikjal, vahel isegi ämblikmehe kombel seintel ja vetsupottides. Kahjutud inimestele ning neid võis kätte võtta vaid märgade kätega, sest meie naha peal olev õli, põletas nende nahka kui teha seda kuiva käega. Mustad putukalised, keda ma ka pildil käes hoian, lendasid ringi ja olid nagu ninasarvikud veidi - kõige tuntumad litšide sööjad.

Kuna mangod olid mürgised ja ohtlikud, siis korjasime neid alati full-protection vormis. Raske farmi töö andis viimaks ka tulemusi ja Cheli kaasa võetud jalatsid olime sunnitud ära viskama, sest tallad sulasid lihtsalt suure Austraalia kuumuse käes lahti.

Chel palmide vahel jalutamas paneb tegelikult ahhetama, sest need pisikesed külad suurlinnade ümbruses olid just need kõige ilusamad ja rahulikumad kohad Austraalias. Mäenõlval selja tagant tehtud pilt näeb tõesti hea välja, ka siis, kui mina peal olen!

Vahepeal suutsin mina endale farmi tööga songa hankida. Arstid väitsid, et paljud sünnivad soodumusega saada seda lihtsamalt, kui teised. See arm on esimene kord, kui ma seda ise pärast haiglast koju tulekut vaatasin - päris nice arm: 8 sentimeetrit.

Austraalia loodus on nagu Avatar filmist välja võetud. Taimed, puud, põõsad, õied olid kõik enamjaolt hiiglaslikud, vähemasti troopilises vöötmes. Taimed, mis Eestis on tavaliselt toas potitaimed, olid seal hiiglaslikud ja looduslikud puud ning põõsad. Ka Austraalias korduvalt nähtud päikeseloojang oli imeline vaatepilt.

Puuviljadest tulvil olev laud on tehtud hetkel, kui otsustasime Cheliga tänu ühele Youtube kanalile proovida süüa rohkem puuvilju ja juurvilju, kuid puuvilja kogus kaalub pildil kindlasti ühele poole kõvasti üle. Tänaseks olen avastanud, et enamikest puuviljadest on ka Eestis juba saada, kuid erinevat sorti banaane veel ei ole. Lemmikuteks võib pidada vanilje jäätise maitselisi banaane.

Ka pakkimishoones saim tööd teha päris pikalt. Minu arvates oli avokaadosid kõige lihtsam ja mõnusam korjata, samas jällegi seda ei saa Chel öelda, kes terve selle korjamise perioodi vältel pidi neid valgeid avokaadosid täis ämbreid minu eest tassima. Peale operatsiooni olin staadiumis, kus ei tohtinud tõsta mitte midagi raskemat kui 5 kilogrammi.

Nii nagu minul on pikemat aega soovi kasvatada omale väikest patsi või man bun'i, oli ka Chelil soov enda pea punaseks värvida. Ühel suvalisel päeval võtsin ma ta käevangu, viisin esimesse salongi, mis tundus normaalne ja panime talle värvi pähe. Chel oli mõnda aega rõõmus ja see sobis talle aga viskas kiirelt üle.

Ostsime endale Austraalias ühel hetkel GoPro Hero 3+ Black Edition kaamera, millega läks reisi jäädvustamine lõbusamaks ja kvaliteet ka paremaks. Mida rohkem aeg edasi on läinud, seda rohkem saan aru, kui vajalik ja hea ost see kaamera oli. Enda treeningvideod teen ma samuti praegu selle pisikese kaameraga!

Ühe väikese hipikülas asuvas liblikamajas saime ägeda kogemuse võrra rikkamaks. Chel oli šokeeritud, kui mainisin, et tal oli liblikas peas. Cheli üheks suurimaks kireks ja nunnumeetri tõstmise meetodiks on kontakt erinevate liblikatega, seal majas oli neid üle 1000-nde.

Veetsime ühe ööpäeva suures ise rajatud pargis, mis oli lihtsalt vapustavalt ilus paik!

Selliseid puid me igapäev ei näinud ning seetõttu pidi sellest lihtsalt pilti tegema.

Sunshine Coast piirkonnas saime õhtul rannas jalutades papagoid käes hoida ning järgmise päeva hommikul näha, milleks GoPro tõesti võimeline on. Tänaseks olen viimaks aru saanud, et GoPro vajab naturaalselt päevavalgust, mis tagab super ilusad ja teravad pildid.

Eestis ei ole veel nii suuri Apple poode, kuid Austraalias oli neid ikka küllaga. See pood sai meie tähelepanu juba esimesest hetkest ning sinna investeerisime me enda raha uute arvutite tarbeks. Teisel pildil nähtav puuvilja, juurvilja turud olid parimad kohad, mis võimaldasid osta meeletult suurtes kogustes enda kõike ja väga heade hindadega. Vahel sai 10 kilogrammise arbuusi osta vaid 1.30 euro eest.

Enda käesoleva uue raamatu "Mõistmaks, kes ma olen" kirjutamist alustasin samuti juba Austraalias. Eestis viisin lõpuni viimased sammud, kuid algidee sündis Austraalias ja sellega nägin ma juba kõvasti vaeva.

Gold Coastile kolides, leidsime interneti teel ühe kohaliku perekonna, kes meid enda juurde elama võttis. Saime nautida ookeaniäärses majas elamist, omades eraldi oma magamistuba, vannituba ja seltsi pakkusid igapäevaselt äärmiselt meeldiv perekond, kellel oli imeilus ja armas kutsikas, kellesse me Cheliga mõlemad armusime.

Ühel ilusal päeval pakkus Ben & Jerry jäätisepood tasuta jäätiseid terve päeva. Järjekorrad olid jaburalt pikad, kuid selle jäätise nimel tasus seal seista ja korduvalt. Elades sealse erekonnaga, nautisime päris mitu kuud lihtsalt elu, üritasime tööd ka leida, kuid see oli paraku väga raske. Ookeaniäärse elu tulemusena sain ma endale haiglase päevituse, mis ei kulunud maha päris pikalt - pildil on käevars ja lumivalge jalg.

Ühel hetkel said meil rahad otsa ja olime sunnitud tööd otsima minema. Sattusime viimaste rahade eest kusalegi urkasse, millele järgnes päev veel töötuna ja siis viimaks saime endale sisuliselt üheks aastaks töökoha ühes suures kiivifarmis.

Pärast kiivifarmis töö leidmist, elasime merepinnast 500+ meetri kõrgusel oleva mäe peal, kus pesitsesid peamiselt vaid vanurid. Elasime mitu kuud koos teiste seljakotiränduritega ja ostsime süüa endale tükk maad eemalt, mis tähendas meie jaoks alati nädala varu ette ostmist - tulemuseks oli alati toitu täis autopagasnik!

Austraalia vihmametsades olevad metsarajad ehk kohalike keeli bushwalkid olid alati äärmiselt ilusad ja hämmastavad.

Kiivifarmis alustasime tööd talvel, kus toimus talvelõikus periood!

Linnud Austraalias on äärmiselt ilusad. Värvilised papagoid lendasid kõikjal ringi ning tuvisid nägin väga harva, reaalselt terve kahe aasta jooksul mõned korrad. Üksik lind pildil on Kookaburra, kes naeris hommikul ja õhtul hästi kõvasti. Tema loomulik hääl oli nagu keegi naeraks kusagil laginal.

Austraalia talv oli täpselt selline, mida ma ei oleks osanud oodata. Meie piirkonnas oli hommikuti jahe, kuid päeval võis juba päikest võtta!

Perekond, kellega elasime õpetas meid väga palju ning see väikene blond tütarlaps oli meie lemmik laps, kelle sarnast sooviks me tegelikult endalegi. Teisel pildil on näha, et Chelil õnnestus püüton endale kätte saada.

Veel üks äärmiselt hästi õnnestunud pilt GoPro kaameraga hommikul farmis tööd tehes.

Leidsin mingil hetkel endale sobiva riidepoe nimega Culture kings, mis esindab hiphop ja rap stiili. Poes oli meeletult lahe valik kaupa, live dj, juuksur ja vali muusika, jättes mulje nagu oleksid klubis.

Kolisime pärast mõnda kuud kiivifarmis töötamist samas külas asuvasse teise majja, kus elasime Cheliga mitu kuud kahekesi, enne kui teised seljakotirändurid sisse kolisid. Sellest hetkest hakkasime süvenema Cheliga toitumise ja treeningalastele teemadele, sest tundsime mõlemad, et on aeg muutuda. Puuvilja meeletud kogused ei olnud kadunud, kuid mina lisasin enda menüüsse ka valgupulbri mõneks kuuks, mille ostsin endale ühest pulbripoest, mis oli lihtsalt üüratult suur!

Soetasime endale mingi hetk lõbustuspargi, veepargi ja veemaailma ühispileti terveks aastaks, peab tunnistama, et see oli väga hea idee.

Väike veemaailma kogemus ei jäänud ka saamata.

Väike püüton enda aias ei tee ju kunagi halba. Püütonid pole väidetavalt mürgised ning see, kes oskab, võib neid kätte võtta ja viia natukene endast eemale.Püütonid ründavad väidetavalt vaid siis, kui neile haiget teha.

Natukene fashion killah ka. Käisime tegelikult Gold Coast ookeani ääres päikesetõusu nautimas ning ilusa ilma korral sai ägedaid pilte ka tehtud.

Uued ja noored kiivipuuoksad võivad olla ka minust suuremad.

Nii nagu öeldud, Austraalias on palju erinevaid parke ja matkaradu, mida nautida. Tee peal nägime taaskord ka püütonit ja väikest koalat.

Tehtud sai ka koos sõpradega ja Cheliga väga palju trenni just enda kehakaaluga ja igasugu muude käepäraste asjadega nagu näiteks raamatuid täis seljakott ja koormarihmad. 

Jõulud olid küll seekord Austraalias rannas.

Ise olen loll ja ega elu teisiti ei õpetagi.

Pisut sai tegelikult mööda idarannikut siiski reisitud. Chel sõitis maha roolis olles üle 15000 kilomeetri kindlasti, nägime suurlinnasid nagu Cairns, Brisbane, Gold Coast, Melbourne ja Sydney ning ka pealinna Canberrat.