Mida on õpetanud mulle sotsiaalmeedia vaba elu?

Private life is a happy life
— Anonymous
chris kala blogcast.png

Eelmises Chris Kala Blogcastis kirjutasin sellest, "Miks ma otsustasin sotsiaalmeediast lahkuda?" - klikka, et lugeda seda eelnevat postitust, millele olen teinud järje praeguse postituse näol.

Mõistsin enda jaoks mingist hetkest, et ma ei ole kindel, kas sotsiaalmeedia peaks minu elus olema. Tekkis küsimus, kas peaksin sotsiaalmeedia aktiivsust vähendama, et end paremini tunda, või mis on see lahendus olukorrale, kus olin silmitsi nende eksistentsiaalsete küsimustega.

Eks me kõik mõtle aeg-ajalt, "Kas sotsiaalmeediast loobumine, selle vähendamine teeb mind õnnelikumaks?", kui kuuleme kuidagi keegi ilma selleta hakkama saab. Ka mina tundsin selle küsimuse vastu huvi ja ainus viis vastusele lähemale jõuda, oli proovida sotsiaalmeedia vaba elu.

Ma ausalt öeldes ei teadnud, mida oodata ühe kuu möödumisel. Eeldasin, et üks kuu ei ole piisav, et kogeda suuremaid muutuseid. Eksisin, muutused hakkasid toimuma juba esimesel nädalal.

Kõik algas juba esimesel nädalal

Esimesel nädalal kerkis esile väga palju mõtteid seoses sotsiaalmeediaga, seoses enda langetatud otsusega ja samuti tekkisid mõtted, mis justkui püüdsid mulle sisendada tehtud viga, olles valinud liiga ekstreemse katse endale.

Esimestel päevadel tabas mind päris tugevalt tühjuse tunne. Kopeerin siia enda isiklikust päevikust pisikese lõigu sissekandest kuupäevaga 27.06.2018!

"Ma ei teagi, mis minuga täpsemalt praegu toimub, kuid ma tunnen ja olen veendunud, et see kõik viib millegi suurema suunas. Vaadatud Youtube video raputas mind nii kõvasti, et täna hommikuse seisuga hakkas minu seest esile kerkima erinevaid hirme, emotsioone, tundeid ja mõtteid. Informatsioon tegi haiget ja samas avas ka minu silmi - tulemuseks sisemine eksistentsiaalne kriis ja tunne nagu elul poleks mõtet!"

Mind tabas korduvalt mõtetu ja tühi tunne ning, mida rohkem mõtlesin sellele, mismoodi ja kui palju mõjutab sotsiaalmeedia ning nutitelefon üleüldiselt inimeste elusid, seda masendavamaks muutusid mõtted ja minu olemine. Elu tundus mõtetu ja mind valdasid tunded ning mõtted sellest, kui valesti ja ebakvaliteetselt olen ma enda elu viimased paar aastat elanud. Teha ja postitada kõike vaid selleks, et kasvatada jälgijaskonda virtuaalmaailmas? Seda kõike vaid selleks, et inimesed minu piltidele rohkem südameid paneks?

Kuu aega ilma sotsiaalmeediata möödus kiirelt ja huvitaval kombel, jõudsin arusaamale, kuidas enda sotsiaalmeedia kontodele läheneda soovin ning millist informatsiooni ma maailmaga jagada soovin. Vaatamata mõistmisele, otsustasin nädal-kaks hiljem, et mind absoluutselt ei huvita enam sotsiaalmeedia. Olen siia kokku kogunud enda positiivsed ja kollektiivsed negatiivsed mõistmised sotsiaalmeedia vaba elu kohta.

Positiivsed tähelepanekud sotsiaalmeedia vaba elust!

1. Mul oli rohkem vaba aega

Esimese asjana, mida sotsiaalmeedia vaba elu juures hakkasin märkama, oli tunne nagu mul oli rohkem vaba aega. Ma ei ole kõige suurem sotsiaalmeedia sõltlane, kuid selge on see, et ebavajalikku klahviluku avamist, interneti sisse-välja lülitamist ja Instagrami feedi kerimist tuli ette kordades rohkem, kui oleksin seda soovinud. Sõltuvust tekitav oli see kindlasti ning ilma sellele tähelepanu pööramata, ei märkagi me, kui palju aega me tegelikult sellele tühjale kerimisele raiskame.

Mulle hakkas tunduma, et mul on rohkem aega iseendale, tegeleda iseendaga ja enda jaoks oluliste ning vajalike asjadega. Mul oli rohkem aega olla olemas enda elukaaslasele ning mulle tundus, et aeg oli kohati nagu seisma jäänud. Kuna aeg on siinses elus ja maailmas meie kõige suurem vara, siis olin selle avastuse üle väga õnnelik ja tänulik!

2. Raamatute lugemine süvenes

Kuigi ma loen üpris palju ja üsna tihti, siis tänu nutitelefoni pidevale taskus vedelemisele, olin sunnitud enda aega produktiivsemalt veetma. Lugeda raamatut rongis, potil olles (mille ajal tavaliselt inimesed üsna tihti telefoni näpivad) ning samuti leida aega raamatu lugemiseks enne magama minekut.

3. Lõpetasin üleliigse ja ebavajaliku Instagram piltide captioni üle mõtlemise

Igakord, kui Instagrami uut pilti lisasin, olin sunnitud mõtlema, millest võiks pildi all juttu olla, millega pilt resoneerub ning millist mõtet see pilt endas edasi kannab. Püüdsin enda piltidega teisi motiveerida ja inspireerida, kuid mõistsin viimaks, et absoluutselt kõik püüavad olla "Self-made positive thinking and happy life guru'd".

See oli võlts ja ma tundsin viimaks, et paaniliselt tabavate pealkirjade välja mõtlemine oli kasutu tegevus. Kelle jaoks me neid tekste sinna kirjutame? Enamik kirjutab seda teiste jaoks ja enamik postitab pilte ka vaid teiste heakskiidu saamiseks. See tähendas minu jaoks vaid üht - ma ei elanud iseendale.

Lisaks, kes neid üldse loeb? Sotsiaalmeedia tiirleb meelelahutuse ümber, mis tähendab, et suhteliselt väike protsent jälgijaid viitsib üldse mingit pikka teksti lugeda. Enamik lihtsalt kerib ja ammutab informatsiooni - 1 sekund pildi kohta ja double tap ekraanil!

Vabastavaks kujunes see, et ma ei pidanud enam mõtlema Instagram pildi all olevate tekstide peale, sest ma lihtsalt ei laadinud enam pilte üles enda profiilile. Ma ei tahtnudki enam midagi teistele öelda, ega teistega jagada - oli aeg elada endale.

4. Lõpetasin enda teistega võrdlemise ja alustasin enda iseendaga võrdlemist

Ma julgen arvata, et sotsiaalmeedia, eriti Instagram ja Facebooki üks suurimaid miinuseid on see, et pidevalt teiste edu ja saavutusi nähes, muutume me teatud määral kadedaks, kurvaks. Miks?

Sest inimeste loomuses on ennast teistega pidevalt võrrelda, ka siis, kui valdkonnad on erinevad. Kui minu tegevusalaks on kirjutamine ning kipun end võrdlema inimesega, kelle tegevusalaks ja kireks on näiteks treeneriks olemine, siis see iseenesest on juba täiesti jabur!

Me ei peaks end tundma halvasti millegi pärast, mis meid tegelikult ei huvita. Ajada end lihtsalt niisama närvi sellepärast, mis on teisel olemas, millise autoga ta sõidab, milliseid riideid ta kannab, millised elektroonilisi seadmeid ta omab ja sellepärast end kehvemini tunda - no tulge mõistusele! Milleks?

Lõpetasin enda teistega võrdlemise, sest mul ei olnud enam ees neid pilte, mis oleksid mind alateadlikult teistega võrdlemisse kiskunud. Hakkasin ennast rohkem hindama ning võrdlema ennast vaid iseendaga, mis peakski olema kõikide inimeste puhul niimoodi - võrrelda tuleb ennast vaid iseendaga.

5. Elasin rohkem hetkes

Juba nädalaga, hakkasin tajuma, tundma ja mõistma seda, kuidas ma olin rohkem hetkes kui kunagi varem. Olla hetkes ja olla teadlik hetkest, kus olen võtnud aja mingi tegevusega tegelemiseks oli mõnus kogemus.

Meenub konkreetselt üks hetk, kus lamasime elukaaslasega muru peal, päike paistis ja taevas oli helesinine ning selge. Tekkis tunne ning mõistmine tõelisest kohal olemisest. Minu elus ei olnud enam teiste poolset hukkamõistu, oletust ega eeldust, mis kaasnevad tavaliselt Instagrami piltide üles laadimisega. Keegi ei teadnud, mida ja kuidas ma teen ning see oli vabastav tunne. Elada oma elu nii nagu ise heaks arvan.

Vaatamata sellele, et olen inimene, kes tavaliselt teiste arvamustest ei hooli, siis teadmine sellest, et keegi ei saa isegi enda peas midagi ebameeldivat, mitte ühtivat minu osas mõelda, oli vabastav ja tugevdav.

Lisaks märkasin, et olin rohkem fokuseeritud ühele tegevusele korraga, olgu selleks trenni tegemine, raamatu kirjutamine, päeviku pidamine või elukaaslasega hetkes olemine. Ma ei pidanud mõtlema erinevatele valjuhäälsetele teavitustele, ega sellele, mitu Like minu viimane pilt küll saanud oli. Absoluutselt ei huvitanud.

6. Leidsin lahenduse kaua-kestnud probleemile

Kuigi probleem oli olnud koguaeg sotsiaalmeedias, tänu millele tekkis soov sealt eemalduda, jõudsin selle Juuli kuu jooksul ühe suurema probleemi lahenduseni. Ma olin üsna pikalt loominguliselt suletud ja olin end uue raamatu kirjutamisega nurka kirjutanud. Täielik tupik!

Tänu sotsiaalmeediale ja sellest eemal olemisele, jõudsin läbi eneseanalüüsi ja eksistentsiaalsete küsimuste selleni, et olin endale pikalt valetanud ning minu prioriteedid olid valed olnud. Minu prioriteediks on alati olnud raamatud ja kirjutamisoskuse arendamine aga mingil põhjusel, oli see liikunud Instagramis suure jälgijaskonnaga konto ehitamisele.

Sotsiaalmeediast alguse saanud probleem, tõi tegelikult lahenduse tagataustal eksisteerinud raamatu kirjutamise ja selle loo jutustamisega seotud probleemile.

Lahkan nüüd ka mõned mõtted nendest puntkidest, mida suurem osa inimesi peab negatiivseks, kui nad sotsiaalmeediast eemaldumisele mõtlevad.

Negatiivsed tähelepanekud sotsiaalmeedia vaba elust!

1. Kardetakse, et sõbrad ja head tuttavad kaovad ära

Inimesed kardavad, et kui nutitelefone enam ei kasutata ning sotsiaalmeedias enam aktiivsed ei olda, siis lagunevad suhted sõprade ja tuttavatega. Ma isiklikult arvan, et see vastab tõele, sest inimesed on unustanud näost näkku suhtlemise ning ka selle, et nutitelefonides on olemas rakendus, mis lubab meil teineteisele helistada.

Ollakse liialt sõltuvusest Messengerist ja Facebooki postitustest ning Instagram piltidest. See ei ole reaalsus. Mina arvan seda, et sotsiaalmeediast eemaldumine näitab Sulle, kes on tõelised sõbrad ja kes ei ole.

Minul ei olnud probleemiks kordagi kellegagi suhelda, vaud vastupidi, sotsiaalmeediast eemal olemine lähendas mind paljude sõprade ja tuttavatega, sest helistamise käigus ja ka näost näkku suheldes kogeme teiste emotsioone, mõtteid ja kehakeelt, mis kõik aitavad meil teist inimest palju paremini mõista!

2. Tuntakse end maailmast välja lõigatuna ja eraldatuna

See vastab kindlasti tõele. See on paljude jaoks meeletult ebamugav ja ebameeldiv kogemus, sest inimesed on harjunud olema pideva meelelahutuse küüsis. Hetk, vaikus ja moment iseendaga on see, mida inimesed kõige rohkem kardavad. Seda on kinnitanud mulle mitmed hetked viimaste aastate jooksul, et aeg iseendaga hakkab esile tooma sitta, mida oleme varjanud ja millega tegelemist oleme edasi lükanud väga pikalt.

Minule meeldib olla eraldatud ja olla maailmast välja lõigatud. Ma olen inimene, kes elaks heameelega metsas ja olekski maailmast eraldunud. Vaikus, rahu, loodus, värske õhk ja ebavajalik müra on need, mis ei lase meil enda tõelise minaga kontakti astuda. Seega, kui kardad üksildust ja iseendaga olemist, siis pane vaim valmis, sotsiaalmeedia vaba elu seda kindlasti ka mingil hetkel pakub.

3. Unustame teiste sünnipäevasid

Inimesed kardavad, et nad unustavad "tähtsate inimeste" sünnipäevad, kui nad Facebookis aktiivsed pole. Jaburus kuubis! Kui keegi on Sulle tähtis, siis on Sul nende sünnipäevad ka meeles ja kuskil kirjas. 

4. Jääme ilma vajalikust informatsiooni maailma ja elu kohta

See on sama jabur, kui keegi püüab mulle selgitada, miks uudistega kursis olemine on oluline. Mida annab meile see, kui teame kus keegi viibis, kellega, millisel üritusel, mida ja kui palju ta sõit, kuhu ta reisis või kellega on suhtes. See kõik on väline informatsioon, mis meie endi elu mitte kuidagi paremaks ei muuda.

Me ei jää ilma mitte millestki. Ainus asi, millest Sa sotsiaalmeedia vaba elu juures ilma jääd, on see samune ebavajalik ja mõtetu loba, müra, jura ja häiritus, mis Sind igapäevaselt läbi Instagrami ja Facebooki siiani rünnanud on. Informatsioon, mis mitte kuidagi ei paranda Sinu elu kvaliteeti.

Sellised olid minu kogemused ja mõtted sotsiaalmeedia vaba elu perioodi jooksul ning tänaseks olen ma täielikult veendunud, et ma ei soovigi naaseda, vähemasti mitte praegu ja kindlasti mitte samal tasemel, kus olin enne pausile minekut.

Mulle meeldib vaikus, mul ei ole vaja ennast teistega jagada ning ma ei pea näitama kõike seda, mis minu elus tegelikult toimub. See ei anna mitte midagi teistele ega ka mulle!

Aitäh, et lugesid ja edu!