Miks ma otsustasin sotsiaalmeediast lahkuda?

robin-worrall-749755-unsplash.jpg
Smiling faces with broken hearts.
Glamorous selfies with empty lives.
Keep it real!
— Robin Sharma

Ma ei ole varem väga palju huvi sotsiaalmeedia vastu tundnud, vähemalt mitte nooremana. Olen tähtkujult ja olemuselt teatud määral ehtne lõvi - enesekindel, pisut EGO (küll aga mitte upsakas ega üleolev). Lõvid peaksid nautima tähelepanu keskpunktis olemist, mida ka sotsiaalmeedia meile võimaldab ja mis on ühtlasi üks peamistest põhjustest, miks inimesed sotsiaalmeedias figureerivad - saada lisa tähelepanu teistelt!

Miks ma otsustasin sotsiaalmeediast lahkuda?

Suve keskel, juuni lõpus, sattusin vaatama elukaaslasega Youtube videoplatvormilt üht intervjuud mehega nimega Jay Shetty. Seda sama videot saad näha siit! Video läks mulle väga hinge.

Pärast selle video vaatamist, otsustasin terve juuli kuu veeta eemal sotsiaalmeedia platvormidest nagu Facebook, selle kaasrakendus Messenger ja Instagram.

Mis olid need põhjused, mis panid mind sotsiaalmeediast eemale astuma?

1. Olin seal toimuvast juhitud

andrei-lazarev-723410-unsplash.jpg

Kui mitu korda päevas me oma nutitelefonis erinevaid sotsiaalmeedia, eriti viimase aja suurt hüppelist kasutajate aktiivsust näidanud Instagrami scrollime? Viimaste uuringute alusel, kerib inimene enda Instagrami feedi päevas umbes keskmiselt 40 minutit. Iseenesest ei ole see väga suur number, kuigi ma olen veendunud, et tegelikult piltide üles laadimisele, storyde tegemisele, nende kujundamisele, teiste piltide likemisele, kommenteerimisele ja privaatsõnumitele vastamisele kulutavad inimesed kokkuvõtvalt tegelikult palju rohkem aega, kui vaid 40-minutit.

Ka mina olin pikalt aktiivne Instagrami kasutaja, ning mitukümmend korda sai päevas mööda ekraani näpuga lohistatud. Probleemiks kujunes aga see, et ma hakkasin end üha enam ja enam tundma ebameeldivalt. Nähes teiste pilte ja nende elude "tipp-hetki," hakkasin tundma kadedust, viha, pettumust, solvumist, rõõmu, kurbust ja veel mitmeid teisi tugevaid emotsioone. Mulle hakkas selgeks saama see, et Instagram ja seal olev sisu on võimeline minu emotsioone kõigutama ja mõjutama, mis ei tundunud mulle enam õige.

See on täpselt nagu igapäevase kollase ajakirjanduse ja peavoolumeediaga, kui me soovime, et meid valdaks pidev hirmutunne, siis tasub end üle valada artiklite ja uudistega, mis keskenduvad õnnetustele, mõrvadele, vägistamistele ja muudele ebameeldivatele sündmustele, mis meisse seda hirmutunnet sisendavad.

Sama toimus minu puhul Instagramis, teiste elude nägemine hakkas mind seestpoolt hävitama. See on ka normaalne, sest kellel ei oleks vahel selliseid mõtteid või tundeid. Me kõik võrdleme ennast teistega ja me kõik oleme aeg-ajalt kadedad ja vihased teiste peale. See on vist normaalne ja teatud määral loomupärane meie jaoks - võrrelda end pidevalt teistega. Meie maailm ja ühiskond on ju konkurentsile üles ehitatud.

Mulle ei meeldinud tunne, mis valdas mind pärast seda, kui olin Instagrami külastanud.

2. Instagram on võltslikkuse tippklubi ja võidavad need, kes suudavad seda mängu kaasa mängida

Üks kõige suurem murekoht oli minu jaoks Instagramis väga laialdlaselt levima hakanud võltslikkus. Kui vaadata enda jälgitavate Instagrami profiile, siis peaaegu kõik pildid kiirgavad õnne, armastust, rahulolu, heaolu, joovastust, rõõmu ja õnnelikku elu tunnuseid.

Kuhu on jäänud ausus? Ma mõistan väga hästi, et Instagrami platvormi eesmärk ongi teiste inimeste meelt lahutada läbi piltide ja videode, kuid minu küsimus jääb endiselt samaks: Kuhu on jäänud ausus ja läbipaistvus?

Mitte keegi meist pole perfektne ning sitta on meis kõigis kuhjaga peidus, kuid ometi näidatakse massiliselt enda elu tipphetki. Miks ei näidata enda tõelisi katsumusi, miks ei räägita asjadest nii nagu need on. Miks me ei näita, ega jaga teistega enda läbipõlemisi ja ebaõnnestumisi või kogemusi, mida oleme saanud tänu ebameeldivatele sündmustele.

Mind hakkasid valdama mõtted sellest, et miks tehakse kõike nii üleplaneeritult ja üle-läbimõeldult? Sellepärast, et need samad platvormid on üles ehitatud printsiipidele, mis panevad inimesi massiliselt jagama ainult positiivseid asju, et näidata ja tõestada teistele, millega nad tegelevad ja mida nad elus saavutanud on. Kõik taandus teatud määral jälle teistele tõestamisele.

3. Kahepalgeline sõnum pildi ja sisu ehk captioni vahel

Tulles tagasi ja toetudes jäädavalt sotsiaalmeedia ehk Instagrami läbivale mustrile, milleks on meelelahutus, ei saanud enam aru, mis sõnumit inimesed edasi üritasid anda.

Populaarseks on osutunud pildid, kus eksponeeritakse enda paljastavat ihu, olgu selleks meeste paljad torsod või naiste, eriti nähtavale toodud kehaosad. Seks müüb ja sellega pean ma kahjuks leppima.

Väide "seks müüb", minu puhul ei toimi, sest mind ajab see närvi ning naerma ja paneb küsima eksistentsiaalseid küsimusi, kuid paistab, et ülejäänud maailmale see meeldib. Meestele meeldib naiste ilusaid paljaid perseid vaadata, kuigi neil endal on ilus naine kodus olemas. Häbiväärne ja lugupidamatu käitumine.

Väga palju kahepalgelisust täheldasin Instagrami piltide ja nende sisu ehk captioni korral. Kui vanasti sooviti mõnda mälestusväärset momenti jäädvustada kaamerale, tehti mõned pildid ja korras.

Täna, tehakse endast peegli ees või isegi vetsus sital olles 100 erinevat fotot, mille vahel valitakse välja parim, mida omakorda veel tuunitakse värvide ja filtritega paremaks. Haiglane! Me oleme inimestena muutunud nii ebakindlaks. Meil puudub eneseväärikus ja enesekindlus.

Ja kui viimaks õnnestub saada valmis üks korralik pilt, kus eksponeeritakse end kannikat või välkuvaid rindu ning pildi alla kirjutatakse midagi meeletut sügavamõttelist, siis tekib küsimus, et mis toimub?

Näiteks pildi all olev tekst keskendub mediteerimisele ja sellele, kuidas elu on inimest muutnud, kuid pilt ise reklaamib väga selgelt vaid kannikat ja füüsilist keha, mis on suurejooneliselt pildi keskmesse toodud. Tahaksin teada, mis ajast mediteerimine perse kaudu käib?

Selline kahepalgelisus, kus pilte tehakse kindlas poosis, kindlas kohas, kindla nurga ja valgusega, kindlate elementide ja ebareaalse, võltsi naeratusega - ma lihtsalt ei suutnud seda enam pealt vaadata. Inimesed jäädvustavad end piltidel sellistes asendites nagu nad päriselt mitte kunagi ei oleks.

Pilt ise jutustab üht lugu aga kirjeldus midagi muud, see tundus minu jaoks vale ja ebavajalik.

4. Sotsiaalmeedia - hullem kui kasiino!

rawpixel-252128-unsplash.jpg

Mingil hetkel jõudsin informatsioonini, mis selgitas, et sotsiaalmeedia platvormid on üles ehitatud samadele paradigmadele ja dünaamikatele nagu kasiinomängud ja mänguautomaadid. Need vajutavad inimese ajus täpselt samadele retseptoritele ja keskustele, andes välja pidevalt väikeseid mõnu ja rahulolu võnkeid just nagu kasiinos võitmine. Kohati on sotsiaalmeedia sama sõltuvust tekitav kui narkootikumide tarbimine. Lihtsalt doos on nii väike ja mitte nii suure kaalutlusega, mistõttu inimesed ei tunnista seda sõltuvuseks.

Need samad sotsiaalmeedia platvormid on üles ehitatud lihtsal reeglil: inimene laeb üles pilte ja paneb endast üles võimalikult palju avalikku informatsiooni ning teda premeeritakse nii-öelda like, comment ja share ehk kaasahaaratuse numbritega. See ongi sõltuvust tekitav, mis annab põhjuse piiluda pärast uue pildi üles panemist 150x oma telefoni, et mitu like juba nüüdseks saadud on. Kui pilt ei saa piisavalt tähelepanu, siis on inimesed "sunnitud" järgmise pildi üles laadima, lootuses, et see saab rohkem like ja tähelepanu kui eelmine.

Me vaatame enda telefone koguaeg. Hommikuti esimese asjana silmi lahti tehes, vetsust tulles, hommikusööki süües, ühistranspordis või autoroolis olles, tänaval jalutades, kedagi või midagi oodates, trennis, tööl, pidudel, privaatsetel üritustel ja isegi magamistoas.. Me vahime seda koguaeg ja kui me mõistame, kui tihti me tegelikult enda ekraani vahime, saame aru, kui käest ära on olukord.

Kõik taandub tähelepanuvajadusele, laetakse üles pilte selleks, et saada teiste tähelepanu osaliseks, teiste heakskiitu sellele, millega parasjagu elus tegeletakse ning inimestel on ületamatu soov jagada ennast teiste inimestega, et kõik ikka teaksid, kellel sündis laps, kellel oli sünnipäevapidu, mida keegi hommikusöögiks sõi, millisel konterdil keegi käis, millise autoga keegi sõidab jne. Meeletu tähelepanuvajaduse kriis!

Kõik ei pea elus tiirlema selle ümber, kui palju tähelepanu, like, kommentaare ja jagamisi me sotsiaalmeedias saame. Kas meie pilt on Instagrami topis või ei ole, kes seda nägi ja kes mitte. Kõik meie eludes ei pea ka olema jagatav teistega ning kohati ongi jäänud mulje, et kui me enda kogetud kogemusi või läbielatud sündmusi sotsiaalmeedias ei jaga, siis neid justkui nagu ei eksisteeriks. Jaburus kuubis!

5. Meie tähelepanu, fookus ja hetkes olemine on häiritud

Just sellel samal põhjusel, et oleme sunnitud pidevalt oma nutitelefonide ekraane näppima, seisneb ka põhjus, miks meie tähelepanu on hajutatud ja sihilikult eemale suunatud olulistest tegevustest. Kas oled märganud, et kui palju Sa tegelikult midagi olulist tehes, aeg-ajalt siiski enda telefoni ja Instagrami vaatad? Need eelnevad keskmised 40 minutit, mida inimene veedab päeva jooksul sotsiaalmeedias, saab vabalt jagada ära peaegu 24 tunniga.

Veelgi parem, sellest 24 tunnist ärkvel oleme umbes 16 tundi. See tähendab, et natukene üle 2 minuti iga veedetud tunni kohta, oleme sunnitud suurest ärevusest enda ekraane vahtima. See tähendab, et me katkestame enda tegevust tunnis kaks korda, selleks, et vaadata palju on meil like, kommentaare ja followere Instagramis või mitu uut, mõttetut ja ebavajalikku notificationit on meile Facebook edastanud.

Olen näinud enda ümber piisavalt neid inimesi, kes ei suuda endaga enam üldse olla, jalg tõmbleb, käed sügelevad ja inimene lihtsalt niheleb ning maha rahuneb ta vaid siis, kui nutitelefon on käe ulatuses. Selline olukord on juba väga halb!

Alles hiljuti vaatlesin ja jälgisin rongis endast veidi eemal istuvat noort tütarlast, kes scrollis mõnda aega enda iPhone ning viimaks lukustas ekraani. Ei möödunud rohkem kui 2 minutit ja tütarlaps scrollis jälle Instagrami ja Facebooki. See sama muster esines korduvalt. Meeletu sõltuvus ja meeletu tähelepanu hajutaja hetke momendist.

ONGI KÕIK!

Need olid põhjused, mis panid ja suunasid mind sellele esialgsele, kuu aega kestvale pausile sotsiaalmeedia erinevatest platvormidest. Aga see ei piirdunud minu jaoks vaid ühe kuu kestva projektiga, vaid ma olen tänaseks otsustanud sotsiaalmeediast täiesti loobuda. Kõik see aeg, mida olen investeerinud näiteks Instagrami ehitamisse, olles vahepeal olnud peaaegu 7000 jälgija juures...ma tänaseks tunnen, et mind absoluutselt ei huvita need numbrid. Ma soovin pigem rahu ja ma soovin elada enda elu privaatsena!

Loe ka minu järgmist blogi postitust "Mida on õpetanud mulle sotsiaalmeedia vaba elu" ning saa teada, mida on mulle õpetanud sotsiaalmeedia vaba elu!

Ole aus, ole sina ise ja jää iseendaks!

Tsau!