MINA ei ole VEGAN

Kõik “mina olen” sildid, mille endale külge paned, on sinu vale-mina, ego, tumedate varjude ja meeltekontrolli programmeeringud, mis sind sinu tõelisest olemusest lahutavad.
— Chris Kala
miika-laaksonen-514027-unsplash.jpg

Soovin sinuga jagada mõtteid ja tähelepanekuid, mis on tekkinud, olles tänaseks üle kahe aasta vegan. Postituses peatun järeldustel, millele olen viimaste kuude jooksul jõudnud. Ühtlasi mõte kirjutada käesolev blogipostitus on minu peas küpsenud juba mõned kuud. Korduvalt ühe sõbraga selle üle arutlemine, andis kinnitust selle kirjutamise vajalikkusest.

Mulle tundub iga päevaga üha rohkem, et polegi vist olemas "õiget ega valet". On vaid minu isiklik maailmatõlgendus ja tähendus ehk silt, mille vastavalt enda arusaamadele millelegi annan. Aga mis siis, kui igaühe arvamus ongi tegelikult tõde? Mis saaks siis, kui me suudaksime lahti lasta vajadusest pidevalt enda arvamusega peale jääda ja teisest üle sõita?

Enda vegan teekonna alguses olin lummatud informatsioonist, mis puudutas toitumist, tervist, meie heaolu, loomade ja keskkonna probleeme ning tundsin teataval määral kohustust seda kõike teistega ka pidevalt jagada. Aga nagu ikka, ajaga me muutume ja saame teadlikumaks iseendast. Olen jõudnud tänaseks hetke, kus soovin vähendada kantavate maskide osakaalu ja olen ammu lõpetanud vegan elustiili promomise.

Mask ja silt “vegan” on üks nendest, millest olen tänaseks loobunud. Olen endiselt jätkuvalt taimetoitlane ja ei kavatse hakata liha sööma. Kavatsen endiselt minna edasi tervisliku eluviisi suunas, püüdes panna rõhku ka enda füüsilise keha võimekuse arendamisele. Ma lihtsalt ei soovi ennast ise enam lahterdada ega nimetada veganiks.

KES ON VEGAN

Teadsin algusest peale, et vegan ei tarbi liha-, muna– ja piimatooteid ning teisi loomseid saadusi nagu näiteks želatiini, ega ka mett. Veganid väldivad ka tooteid, mis sisaldavad loomseid komponente või, mis on loomset päritolu: nahk ja karusnahk, aga ka vill, siid ja mesilasvaha. Samuti ei osta veganid võimalusel kosmeetikat ja kodukeemiat, mis sisaldavad loomseid aineid ning mida on loomade peal testitud. Reeglina ei poolda, ega külasta veganid ka loomi ärakasutavaid meelelahutusasutusi nagu tsirkuseid ja loomaaedasid.

Mulle meeldis, kuidas üks sõber ütles, ”Mulle on jäänud mulje, et veganism on nagu ”must auk” inimestele, kellel on olnud raske lapsepõlv, toitumishäired, psühholoogilised probleemid jne. Nüüd on nad tekitanud ülemaailmse kommuuni, kus eksisteerib laialdane sõltuvussuhe, mis annab võimaluse teineteisele toetuda. Loomulikult ei käi see nende kõigi kohta, aga siiski väga paljude.”.

Võttes vegan sildi kirjelduse luubi alla, jääb silma teatud signatuur, mis väga tugevalt kõlama jääb. Nagu igas “sektis”, on ka siin erinevad ettekirjutused, mis justkui dikteerivad, kuidas ja mismoodi elama peab. Juhul, kui neid kriteeriumeid ei täideta, siis ennast veganiks nimetada ei tohi. See sama sõber lisas ka, et “Lehmale, keda tapamajja viiakse pole oluline kas sa ei söö liha eetilistel või tervislikel põhjustel. Loom soovib lihtsalt elada. Paraku paljudele veganitele läheb see eetiline pool väga korda ja teistsugune arusaam loomade päästmisest on hea vundament ka veganite omavaheliseks tüliks.”.

Tunnen vajadust siinkohal paluda vabandust kõigilt, keda enda vastu mitte ausaks jäämise tulemusel eksitasin. MINA ei ole VEGAN. Pole kunagi olnudki. Ma kannan endiselt nahka, ma ei ole toetanud mitte kordagi loomade eest seisvaid MTÜ-sid. Ma ei osale ka paraadidel, ringkäikudel, ega levita juba mõnda aega vegan-sõnumit sotsiaalmeedias. Söön aeg-ajalt mett ning ilmselt satub ka piima jääke mõnest šokolaaditahvlist või kommikesest suhu. Seda viimast juhtub ilmselt väga paljudel veganitel, kes tarbivad tooteid, mida on näiteks valmistatud kohas, kus võib esineda kokkupuuteid teatud loomsete saadustega. Kas see siis tähendab, et tegelikult 100% veganeid polegi olemas, või on nende, tõeliste veganite protsent lihtsalt äärmiselt väike?

MIKS MA EI SOOVI OLLA ENAM VEGAN?

Olen märganud, et mida analüüsivõimelisem ma olen, seda rohkem suudan mõista, et mitte ükski asi pole perfektne, ega ideaalne. Pisemaid konkse ning probleeme, mida lahendada on alati küllaga. Nii on ka veganluse puhul, ometi ma seda päris alguses märgata ei osanud. Järgnevalt toon välja mõned minu meelest enimlevinumad probleemid, mida olen täheldama hakanud, olles üle kahe aasta “vegan”, taimetoitlane.

1. Inimestega pidev suhete rikkumine

See on minule hästi südamelähedane teema, sest minu isapoolne perekond ei mõista minu valikut. Pelgasin päris pikalt neile sellest ka rääkida. Esialgu oli põhjuseks teatava ja piisava informatsiooni puudulikkus, mis oleks takistanud mul end nii-öelda õigustamast, selgitamast või välja vabandamast.

Tänaseks on teema kahe aasta jooksul süvenenud ning kõige kurvemaks teeb see, et sellel teemal rahumeelselt rääkimine on välistatud, inimeste maailmavaade ja nende endi mingi teatud külg, ei luba sellist informatsiooni rahumeelselt töödelda. Võib-olla kõigi jaoks pole see probleem, kuid meie jaoks on olnud äärmiselt keeruline võidelda lähedaste inimestega toiduvaliku teemadel.

Alles mõnda aega tagasi, tekkis olematust kohast pisikene arusaamatus. Tegin perele ettepaneku, et tuleme eesolevale väikevenna sünnipäevale enda toiduga. Minu meelest ei pea teised minu nimel eraldi pingutama. Tore, kui seda teha soovitakse, kuid ma ei ole seda mitte kunagi palunud, ega ka salaja lootnud. Sooviga eemaldada neilt toiduvalmistamise koorem, tekitas ettepanek hoopi probleemi, sest nende arusaamade kohaselt, ei ole normaalne enda toiduga külla minna.

Naljakas ongi see, et tihtipeale väga mitmete erinevate asjade peale, reageerivad just pereliikmed ja lähedased sõbrad-sõbrannad kõige hullemini. Võõrastel on pigem ükskõik ja osatakse seda olukorda eemalt justkui paremini vaadelda. Perekond on see, kes kukub muretsema, hukka mõistma, vastuväiteid leidma ning teataval määral võitlusesse kiskuma. Minu vanemad ilmselt ei mõista minu valikut ja ma hakkan aru saama, et see on täiesti okei. Ma ei püüagi enam neid enda valikutes veenda.

Vegan elustiili pereliikmetele peale surumine on see, mis tihtipeale suurt sõda tekitab. Eriti hulluks läheb olukord siis, kui veganid soovivad enda maailmavaadet nii-öelda “anti-vegan” maailmaadet omavale inimesele peale suruda. Kõige populaarsem viis on sundida kedagi vaatama mõnda vegan dokumentaali, kuid elu on mulle õpetanud piisavalt, et mitte kedagi ei saa väliselt sundida. Suured muutused toimuvad ikkagi seestpoolt väljapoole ja ainult siis, kui inimene seda tõesti soovib.

2. Enda maailmavaate tungiv pealesurumine

Mäletan väga hästi tunnet, mis järgnes sellele, kui Austraalias olles esimest korda eestlastest taimetoitlastega kokku puutudes, mulle vegan maailmavaadet peale suruma hakati. Sõin parasjagu pastat kanaga ja mulle öeldi söögilaua ääres "Sa sööd surnud toitu ju.". Sellel hetkel ei olnud küll peas mitte ühtegi muud mõtet, kui teda kas kahvliga visata või rusikaga näkku lüüa. Loomulikult ma seda ei teinud.

Täna mõistan, et probleem oli ka minus endas. Kuskil sisimas alateadlikult teadsin, et tal võib täitsa õigus olla, kuid seda reaalsuses teise suust kuulda oli valus ja häiriv. Minus vallandus momentaalne sisemine viha. Täpselt seda sama põhjustasin ilmselt oma esimese vegan aasta jooksul ka paljudele teistele. Mul oli tungiv soov enda uusi vegan teadmisi välja karjuda, kuid mõistsin õnneks üsna kiirelt, et polnud inimesi, kes seda kuulda oleksid tahtnud.

Selline vägisi informatsiooni peale surumine näost näkku või sotsiaalmeedia lainel, tekitas inimestes pigem hirmu, ebameeldivust ja vastuolu, vahel isegi viha ja trotsi. See on ka loogiline. Olen isegi märganud, et ärritun, kui keegi püüab mulle müüa maha ideed, millesse ma absoluutselt ei usu ja olen enda jaoks tõlgendanud "valeks".

Teistele veganluse eeliste ja plusside ning ka erinevate dokumentaalfillmide vaatamise peale surumine ei ole töötav strateegia kõigi puhul. Jah, need filmid on äärmiselt harivad ja silmiavavad, aga samal ajal on see teiste jaoks äärmiselt ebameeldiv. Kui inimestel huvi pole, siis ei ole mõtet ka ennast peale suruda. Vägisi teiste vegan dokumentaalide vaatama surumine on tegelikult võrdväärne sellega, kui sulle surutakse vägisi liha kurgust alla. Enne lauast ei tõuse, kui siga on söödud! See ei oleks ju sinu jaoks okei, või oleks?

Tänaseks oleme elukaaslasega mõlemad jõudnud arusaamani, et meie ei soovi olla need võitlevad veganid, kes iga hinna eest püüavad tõestada enda isiklikku maailmavaadet tervele ülejäänud maailmale. Isegi, kui meil on õigus ja lähitulevik peaks näitama, et veganlus on tõesti õige elustiil, ei anna see sellegi poolest piisavat põhjust seda teistele lihtsalt niisama peale suruda. Olen tõmmanud väga palju tagasi. Mind ei huvita absoluutselt, mida keegi sööb. Igaüks elab oma elu ja kui keegi soovib lisaks internetis veganlust puudutavale informatsioonile teadmisi juurde saada, siis küll lähedased teavad, kust mind vajadusel leida. Nagu minu mentor on öelnud “Avalda enda arvamust ainult siis, kui seda sinult küsitakse.”.

3. Inimestel, kaasa arvatud veganitel, puudub arusaam tõelisest eetikast

Olen korduvalt märganud, kui vastik olen vahel minevikus kellegi vastu ilma igasuguse põhjuseta olnud, kindlasti oled sama ka sina mingis situatsioonis enda puhul märganud. Mind on veganina selle kahe ja enama aasta jooksul päris palju maha tehtud, sildistatud ja mõnitatud. Olgu need naljaga või mitte, tõsiasi on see, et igas asjas, mida teisele ütled ja teed, on ka teatud tõepära sinu olemusega alati kaasas. Haiget need väited mulle ei ole kunagi otseselt teinud, küll aga on kõvasti ärritanud. Tänaseks enam ei ärrita ka, sest mind lihtsalt ei huvita teiste arvamus. Igaüks on oma õnne sepp.

Miks tehakse siis veganeid ikkagi maha? Ma arvan, et mõnitamise tuum sisneb selles, et inimesed kardavad muutust ning tundmatut. Ühiskond on massiliselt programmeeritud töötama kaitsemehhanismil, mis põhineb fenomenaalsel vastuolulisel käitumismustril. Me hinges soovime muutust, kuid tihtipeale endal südikust ja pealehakkamist pole, et soovitud muutuseid ellu viia. Ning kui keegi meie maailmavaate purunemist ohustama hakkab, siis talle me vastupanusurvet ka avaldama hakkame.

Internetiavarustest võib leida kõiksugu erinevaid jaburusi, kaasa arvatud nii-nimetatud mõnitavaid nalju ja gif pilte, mis mõnitavad ja solvavad veganeid. Toon mõned näited.

"Kui loomad ei ole mõeldud söömiseks, siis miks nad koosnevad lihast?"

"Kuidas sa tead, kas keegi on vegan? Ole mureta, nad ütlevad sulle."

"Kui tavalistel inimestel hakkab liha grillides suu vett jooksma, kas veganitel hakkab suu muru nägemise peale vett jooksma?"

"Mõnikord ma imestan, kui vähese toiduga suudavad veganid hakkama saada. Siis mulle meenub, et nad toituvad tähelepanust."

Üks sõber on öelnud, et temal on samamoodi täiesti savi, mida inimene sööb. Toit pole mõõdupuu, mille järgi tema kedagi hindab. Ta on muideks ühtlasi ka taimetoitlane. Tuleb tunnistada, et tal on õigus. Mina ise tunnen küll, et kui varem olin vihane ja pettunud, kui keegi sõi minu silme all loomset, siis täna on mul sellest täiesti ükskõik. Ma ka ei mõõda ammu inimest enam tema toiduvaliku järgi.

Kui minust sai vegan, arvasin, et olin teiste alavääristava suhtumise hüljanud, sest ka mina olin eelnevalt taimetoitlaste suhtes olnud suure eelarvamusega. See on okei, sest kui inimene ei ole uurinud, siis ei olegi võimalik mõista seda, millest kas esmakordselt kuuldakse või, mis tundub uus ja tundmatu.

Mulle meeldib teoreetiku ja füüsiku Albert Einstein mõte, "Weak people revenge. Strong people forgive. Intelligent people ignore.".

Olen näinud enda ja ka teiste vegan silti kandvate inimeste puhul seda, et teiste hukkamõistmine toidulaua muutmise järel ei lõpe. Vegan facebooki grupid, foorumid ja instagram fännilehed kubisevad veganitest, kes käituvad täpselt samamoodi kui need kõik kõigesööjad, kes suurest informatsiooni puudulikkusest veganeid pidevalt hukka mõistavad. Veganid soovivad olla eeskujulikud ja eetilised, kuid teiste vastu austust välja tegelikult ei näidata. Toon mõned näited.

"Sa ei saa panna surma enda kehasse ja oodata tervislikke tulemusi."

"Kui sa väidad, et armastad loomi, kuid sööd liha, siis sa tegelikult armastad vaid koduloomi."

"Kui me kõik ennast hariksime, oleks suurem enamus veganid."

"Kui inimesed on mõeldud sööma liha, siis mine ja proovi mõnda looma looduses oma "kihvadega" ära tappa."

"Inimene on ainus imetaja maailmas, kes joob teise imetaja rinnapiima (lehmapiim). Ühtlasi on inimene ainus imetaja, kes tarbib piima ka täiskasvanud eas. Rinnapiim on mõeldud arenevale beebile ja väikelapsele, mitte täiskasvanutele."

Nagu näha, ei jäta ka vegan armee vastamata erinevate salvavate naljadega. Selle kahe aasta vältel olen mõistnud, et pole vahet, kas oled vegan, lihasööja või midagi hoopis kolmandat, teiste lugupidamisega on probleeme väga paljudel.

Me võime muuta enda toidulauda, kuid psühholoogiliselt ja inimlikkuse aspektist lähtudes oleme kõik ühtemoodi ikka omadega katki. Meil on isiklikud probleemid, sügavad lapsepõlvetraumad, omandatud käitumismustrid, iseloomujooned, temperament, ego jne. Vahet pole mida süüakse, ühtemoodi õelad ollakse teineteise vastu endiselt ning eetikast, kui ühtsest austamisest, eeskujust ja kaastundest on asi väga kaugel. Eeskujuks ei tule olla ainult loomade austamise välja näitamises, vaid ka igapäevaselt inimeseks olemises ja teiste erimeelsuste aktsepteerimises.

Väga paljud veganid on headuse maskide taga tegelikult agressiivsed, kibestunud, rahulolematud, hukkamõistvad, temperamentsed, ebaviisakad, üleolevad, kurjad, vihased, ründavad ja hukkamõistvad. See siin võib nii mõnegi vegani emotsionaalselt käivitada. Kui see sind käivitas, siis tõenäoliselt tundsid ennast ära.

Puhtalt toidulaua valiku põhjal ei muutu sa iseenesest inimesena väga palju. Selliste ebameeldivate ja negatiivsete külgede eemaldamine vajab korralikku sisemist tööd iseenda deemonitega, milleks paraku väga paljud võimelised pole. Samal ajal on palju selliseid, kes on võtnud omaks "vegan" elustiili, kuid ei oma mitte ühtegi eelpool kirjeldatud negatiivset suhtumist või isikupära. Selliseid on rohkem vaja, mitte neid veganeid, kes teisi enda maailmavaadetele toetudes hukka mõistavad. Neid hukka mõistvaid jagub nii veganite, kui ka mitte veganite seas.

4. Pidev hirm süümepiinade ees

Süümepiinad on midagi, millega ilmselt kõik veganid jätkuvalt kokku puutuvad või on eelnevalt kokku puutunud. Eriti tuleb seda ette vegan teekonna alguses, kui ollakse alles suurt muutust läbimas. Natukene on see ka naljakas, sest meie ise oleme need, kes endile neid süümepiinu tekitame. Me ise anname komistamistele ja vigadele selle raskema koorma nimega süütunne. Me ise sildistame ja seame endale järjekordseid piiranguid. Süütundeid on minu meelest kahte sorti: isiklik ehk privaatne süütunne ning avalik süütunne. Mina olen kogenud mõlemat.

Minust sai aastaid tagasi päeva pealt 100% taimetoitlane (vegan). Enne seda, venitasin ülemineku perioodi koguaeg pikemaks. Minu viimane samm täisveganluse suunas oli tingitud elukaaslasele süümepiinade tekitamise eest. Ühel suvel sõime terrassil pitsat ning kui eelnevalt olin lasknud pool pitsat katta juustuga ja teinepool ilma juustuta (sest vegan juust polnud siis veel Pizzakioskis saadaval), siis sellel korral ma unustasin paluda seda pitsatädidel teha. Vitsutasime pitsat ja elukaaslast tabas väikese viivitusega arusaam sellest, et ta oli veganina tarbinud juustu. Ta hakkas nutma, sest teda tabas meeletu süümepiinade embus. Ma ei ole ennast mitte kunagi nii sitasti tundnud kui sellel korral. Pärast seda hetke otsustasin, et ainus viis, kuidas tulevikus midagi säärast vältida ja tema otsust veganiks hakata toetada, oli ise ka veganiks hakata.

Privaatseid eksimisi on olnud mul selle kahe aasta jooksul mitmeid. Nõme on see, et leidub inimesi, kes naljaga sind eksitada püüavad, kuid selliste trikkide õnge pole ma veel õnneks astunud. Kogemata olen söönud kindlasti asju, milles võib olla muna, piim. Loomaliha ei ole ma söönud üle kahe aasta. Valusaim ja ebameeldivaim privaatne eksimine leidis aset üks 3-4 kuud tagasi, kui ostsin ühel päeval suurest sisikonda õõnestavast tühja kõhu tundest endale Hesburgerist sojatortilla. Ma ei olnud kiirtoidurestoranis ammu söönud ja unustasin hetkeks täielikult, et tortillas olev kaste ei ole vegan ja unustasin ka selle, et sojatortillas käivad fetajuustu kuubikud.

Veidi hilisem intsident, kus langetasin teadliku otsuse proovida vene päritoluga Snickers ja Mars šokolaadide koopiat. Olin praadinud end vist juba nädal aega, kuniks otsustasin kärmelt ühe lahti rebida ja sellest tüki hammustada. Teadsin, et seal sees oli piimapulber ja munapulber, kuid tahtsin veenduda, et ma tegelikult ka enam ei taha selliseid asju süüa. Piisas ühest ampsust ja ma sülitasin selle välja. Mõistsin, et see ei maitse mulle enam absoluutselt. Tootel oli keemiline, võlts ja üle vindi keeratud suhkrumaitse. Aga näed, proovida oli siiski vaja.

Avalike eksimistega on veidi keerulisem, sest siis tuleb hakata ennast õigustama ja teataval määral välja vabandama. Eelmisel töökohal töötades, olin sattunud teataval määral sundolukorda, kus osalesin kolleegidega ühel kohustuslikul ühisel õhtusöögil. Restorani kodulehel reklaamiti ka taimetoidu valikut, kuid ma juba teadsin, mida see tavaliselt selliste kohtade puhul tähendada võis. Kohapeal olles selguski, et mul ei jäänud mul muud üle, kui pigistada silm kinni ja süüa kala. Teised hakkasid mind ka veidi suruma ja tögama. See tegi haiget ja valas õli süümepiinade mootorisse juurde.

Selliseid hetki tuleb ikka ette, kus leiame end nii-öelda eksimuse küüsis. Kõik eksivad, ka lihatoidulised eksivad. Kui mitte toiduga, siis näiteks iseendale antud lubaduste suhtes. Ma arvan, et oluline on see, kuidas nendele eksimustele reageerida otsustame. Elu ei olnud ju läbi. Loomulikult ma püüan vältida selliseid olukordi, sest olen teinud teadliku otsuse mitte tarbida loomseid tooteid, kuid kui see erandkorras juhtubki, ei tasu ennast sellepärast süümepiinadesse uputama hakata.

5. Veganina süvenes vale-arusaam "mina olen parem"

Ma julgen arvata, et see on väga suures mastaabis tõde. Paljud veganid peavad ennast salaja teistest paremaks inimeseks. Põhjus seisneb peamiselt nende nii-nimetatud eetilises käitumises ja justkui mingisuguses ainutõe leidmises. Veganina oldud aja jooksul, olen täheldanud ka asjaolu, et enamik veganid kipuvad hukka mõistma isegi teisi veganeid. Põhjuseid võib olla mitmeid, näiteks liigne suhkru tarbmine, ökotoidu puudumine või pakendtoit. Loomade nimel tegutsemine on muutunud sedavõrd kinnisideeks, et unustatakse hoolida ja seista ümberolevate inimsuhete eest.

Minul ja minu elukaaslasel ei läinud õnneks väga kaua aega, et mõista, et me ei ole paremad kui teised. Isegi, kui me teeme maailmapildi mõistes paremaid valikuid loomade ja keskkonna kasuks, ei tee see meist sellegi poolest paremaid inimesi. Igaüks pingutab enese võimekuse piirides. See on ühtlasi üks põhjustest, miks ma ei soovi ennast enam veganiks sildistada. Suurem osa veganeid peavad ennast teistest väga suure ego-põhisusega paremaks.

MINA EI OLE VEGAN

Mina ei soovi ennast enam veganina sildistada. Aitab sildistamisest ja maskide kandmisest. Olen inimene, kellele ei ole kunagi meeldinud reeglid, kellele ei ole kunagi meeldinud autoriteetlikkus, ega kohustused, mis käivad kaasas mõnes sektis olemise või uskumusmustri järgimisega. See pole tänaseni muutunud. Ma soovin olla vaba.

See ei tähenda, et ma veganeid hukka mõistaksin, kindlasti mitte. Igaüks otsustab ikka ise millise elustiili ta endale valib. Mina seisan autentsuse ja iseendaga ausaks jäämise eest, mis suures pildis võrdub eneseteadlikkusega. See on see, mille eest ma olen alati seisnud - ENESETEADLIKKUS. Kui ma tunnen, et mulle piisab taimsest toidust ja sellega maailmal päästmisele ning loomade heaks panuseid teha, siis see on okei. Endaga tuleb aus olla, sest mina ei ole kindlasti see, kes hakkaks paraadidel osalema või avalikult veganlust reklaamima. See ei ole lihtsalt mina. Puhtalt taimse toiduga olen mina üksikindiviidina päästnud kahe aasta jooksul ligikaudu 750 looma, aidanud alles hoida umbes 2000 ruutmeetrit metsa ja hoidnud kokku ligikaudu 3 miljonit liitrit vett. Need on küll vaid abstraktsed numbrid, aga annavad veidikene siiski selgust, et päris tühikargaja ma ei ole.

Mind ausalt öeldes ei huvita, kui sa mind nüüd vihkama hakkad, või enda maailmanägemusest tulenevalt hukka mõistad. Igaüks elab oma elu nii, kuidas tema seda õigeks peab ja see ongi kõige olulisem. Õpi tundma ennast, saa aru, kes sa oled ja mille eest sa tegelikult seista soovid. Söö seda, mida tahad. Tee mida heaks arvad - aga ära topi oma nina teiste asjadesse ja ma püüan ise ka seda sama iga päevaga üha vähem teha. Soovin panna sind mõtlema sellele, et võib-olla on aeg lõpetada enda lahterdamine ja teiste sildistamine. Need sildid, mille teineteisele ja iseendale paneme on kõik meie ego põhised.

Maske ja silte on meil kõigil väga palju. Väga selgelt on võimalik eristada erinevate inimeste erinevaid aktiivseid maske. Mina kannan tänaseni erinevaid maske nagu näiteks Chris Kala, kirjanik, turundusspetsialist, elukaaslane, isa, sõber, poeg, vanem vend, eeskuju, motivaator, aus ja emotsionaalne mees. Ning endalegi viimase aja üheks suurimaks avastuseks, kandsin ma pikalt maski nimega vegan.

Mina ei ole vegan. Ma olen lihtsalt indiviid, kodanik, vaimolend, kes sööb tänaseks enda isiklikel põhjustel taimset täistoitu ehk inglise keeles, plant based wholefood diet. Mulle ei meeldi sildistamine ja ma tean, et on veel palju teisigi, kes seda sama arvavad. Ma ei soovi olla vegan, ma ei soovi kuuluda vegan-grupeeringutesse. Ma ei soovi kuuluda religiooni või järgida kindlaks määratud uskumusmustrit. Elu on pidevas muutumises ja ma ei saa mitte üheskis asjas olla täna enam 100% kindel, sest see, kes ma olen homme, on ilmselt täiesti teine inimene võrreldes sellega, kes ma olen täna.

KÕIK "MINA OLEN" SILDID, MILLE ENDALE KÜLGE PANED, ON SINU VALE-MINA, EGO, TUMEDATE VARJUDE JA MEELTEKONTROLLI PROGRAMMEERINGUD, MIS SIND SINU TÕELISEST OLEMUSEST LAHUTAVAD.

Ja mis puudutab suuremat pilti, siis mina ei ole ka turundusspetsialist. Mina ei ole kirjanik. Mina ei ole vegan. Mina ei ole Chris Kala. Ma olen mina! Lõppu panen siia ühe mõttetera, mida Alar Ojastu alles hiljuti enda facebooki profiilil jagas. Alar suutis nii ilusti öelda seda, millest hakkan üha rohkem ise ka aru saama ning teadlikumalt kogema.

“Täna tean, et ei eksisteeri sellist asja nagu neutraalne Alar - iga Alar, kellena ma end samastan on järjekordne mask - sh neutraalne, rõõmus, kurb, edukas, koolitaja, puhkaja, mediteerija, häda, sõltlane, enesearendaja, aus jne. Kõik on maskid. Rollid. Pole püsivat nähtust nimega Alar Ojastu"

Aitäh, et leidsid aega lugeda ja ära karda, ega häbene jagada minuga enda mõtteid kas siin kommentaariumis või läbi Facebooki.

PS!! Ma ei ole ainukene, kes sellisele arusaamale jõudnud on. Panen siia veel ühe sarnase maailmavaatega välismaise vegan youtube kanali, kes paralleeselt, kui seda blogi kirjutasin, avaldas enda Youtube kanalil video pealkirjaga "Why I don't want to label myself as a vegan?", mis räägib just täpselt sellest samast asjast. Soovitan kindlasti vaadata, kui minu juttu mingil põhjusel segaseks jäi.