NÄDAL AEGA TEISTMOODI VAIKUSES

I need both to feel good: the energy of the city and the quietness of the country.
20191103_122738#1.jpg

Umbes nädal aega tagasi jõudis minuni tänu Edasi.org ajakirjale artikkel ühest Rometi nimelisest kutist, kes tegi iseendale restarti, viibides 3 ööpäeva üksinduses, vaikuses ja levist väljas. See andis mulle väga järsult mingisuguse sisemise tõuke ja mõtte “Ma vajan ka seda!”. Sellel korral ei olnud tegemist ainult mõttega. Võib-olla oled ehk isegi märganud, et tihtipeale me saame lihtsalt inspireeritud teiste tegemistest öeldes “Tahaks ka!”, aga reaalselt sittagi ette ei võta. Sellel korral oli asi teistmoodi, tundsin sisimas, et ma teen selle ka ära.

Romet oli tervelt 3 ööpäeva metsas, kuid iseennast tundes, siis mina nii karm vana ei ole ja sellist jutumärkides “ekstreemsust” kogeda ei soovinud. Seda enam, et mul on ka laps ja naine, kellega koos sooviksin võimalikult palju kogeda. Enne kui hakkasin otsima kohta, kuhu põgeneda, hakkasin mõtlema põhjusele, miks ma üldse lähen?

Selles mõttes, ma elan ju Väätsal, kus on sisuliselt olematu arv elanikke, võib-olla heal juhul 30-40 maja üksteie kõrval ja siin on ka loodus ning vaikus. Aga see vaikus on teistmoodi, sest need korrad, kui oleme käinud Elise ja lapsega Neemel mentoriga kohtumas ja juttu ajamas, siis tema juures männimetsas olles on tunda teistmoodi vaikust. Vaikust, mis on palju sügavam.

KÜSI JA SULLE ANTAKSE

Küsija suu pihta ei lööda, vähemasti niimoodi reklaamitakse reaalsust läbi vanasõna enda. Tundes, et Väätsal olemine mind piisavalt ei rahulda ja lisaks, on mingisugune pask enda sees viimastel kuudel taas vaikselt keerlema hakanud, otsustasin hakata otsima kohta, kuhu perega minna. Just nimelt perega, sest mina ei ole see mees, kes sooviks olla oma naisest ja lapsest pikalt eraldatud. Paljud arvavad, et inimestel on vaja eraldi olla. Tuginedes enda kogemustele, siis see on siiani näidanud, et meile meeldib pigem kolmekesti koos olla. Võib-olla me mingil hetkel tunneme vajadust eraldi olemiseks, siis me selle aja ka võtame, aga täna veel mitte.

Üritasin mõelda, et kellel võiks olla mingi väike pesa, millel saaks silma peal hoida. Kellel minu tuttavatest võiks olla mõni kauge maakodu, mida nad väga tihti ei külasta ja kes oleks nõus seda mulle “tasuta” rentima teistsugusel käsi-peseb-kätt kokkuleppel. Reisida on ju tore, aga kui antud momendil raha pole, siis tuleb mõelda alternatiividele. Enne kui jõudsin pettunult vajutada airbnb.com lehekülje enter nuppu oma Maci klaviatuuril, kargas mulle korraga pähe üks nimi. PEEP! Jepp, Peebul oli ju maakodu, kuhu olin eelnevalt soovinud minna, kui ta seal enda koolitajate koolitusi oli korraldanud. Aga kahjuks puhtalt rahapuuduse tõttu ei olnud ma seda eelnevatel kordadel teinud.

Võtsin julguse kokku ja Kkrjutasin talle täiesti ausalt ja otse, et vajan abi, sest minu sees olev sitt on juba kurguni ning ma tunnen, et soovin väikestviisi eraldatust nädalaks ajaks. Uurisin otsekoheselt aga alandlikult, kas tal on maja vaba ja kas see oleks okei, kui ma sinna enda naise ja lapsega läheksin? Üks peamistest tingimustest oli ka see, et meie sealolemine saab olema võimalikult väikese jalajäljega: me riisume aias lehti, koristame maja, hoiame korda ja jätame maja lahkudes puhtamaks kui see sinna minnes oli.

Ma justkui sisimas teadsin, et ta on sellega nõus, aga sellest hoolimata tuli üllatuseks, kui ta päriselt ka lubas meil sinna minna. Ma ei oska kirjeldada seda tänutunnet, mis mind valdas, kui sain Peebult jaatava vastuse. Ma ei olnud seal käinud, polnud isegi otseselt pilte näinud, kuid olin valmis selleks, mida Peebu maakodul mulle pakkuda oli.

MINEK….

Kodus asju pakkides selgus, et kaasa olime pakkinud rohkem träni kui siis, kui me 3 kuud Lõuna-Euroopas autos elades vajasime. Ühteaegu naljakas, teistpidi totter ja kolmanda variandi kohaselt loogiline, sest sellel korral oli meil ka väikene aastane laps, kellele oli vaja kaasa võtta hunnik mänguasju, riideid, mähkmeid, pissipott jne.

20191027_134949.jpg

Teel olles valdas meid jäädavalt teadmatus ja samas põnevus, sest läksime sisuliselt pea ees teise inimese koju, teadmata, mis meid ees ootab või mida tegema hakkame. Arvuti lülitasin isegi umbes 10-ndat korda viimase 4 aasta jooksul välja ja panin kotti kaasa. Arvuti kasutamise osas leppisin iseendaga kokku, et seda kasutan ma vaid siis, kui soovin midagi uue raamatu otstarbeks pikemalt kirjutada. Reaalsus oli see, et arvutit kasutasin viimasel päeval vaid pangakonto vaatamiseks.

Telefon tuli kaasa, kuid see oli enamjaolt kas hääletu või lennurežiimil. Otsisme endale nädala jagu süüa, et ei peaks seal kohalikku poodi külastama, mis siiski kahel korral juhtus. Eesmärk oli meil eelkõige minna ja olla looduses, vaikuses. Veeta aega teineteisega, ilma arvutite ja nutitelefoniteta. Isegi krüptovaluutaga kauplemisest olin valmis nädalaks kõrvale astuma, lootes, et turul suuri liikumisi ei toimu. Kauplemise üks võludest on ka see, et tee seda, kus tahad ja millal iganes soovid. Enne Väätsalt liikuma hakkamist viskasin Bitcoin tehingu sisse ja Peebu juurde kohale jõudes võtsin välja 135 euro suuruse kasumi. See tekitas ja süvendas minus tunnet, et tuleb lihtsalt jätkata ja mingil hetkel on sellisel viisil kauplemisest elatumine isegi äkki võimalik. Ka Ripple alternatiivmündiga sain vahepeal väikese 30 euro suuruse kasumi.

Teekond Väätsal Virtsu lähistele oli üsnagi pikk, ja suurim mure alati autosõitudega on see, kas tütar magab terve aja kenasti ära, või ta ärkab ning meil tuleb korraks peatuda. Sellel samal päeval oli vist üle-Eestiline torm ja vahetult enne kohale jõudmist, umbes 2 kilomeetri kaugusel oli teele langenud üks puu. Õnneks tuli oodata umbkaudselt 5 minutit, kuniks keegi kohalik härra oma mootorsaega kohale ilmus ja selle puu pilbasteks saagis.

20191027_152432.jpg

ESMASED MÕTTED ENNE UUE PÄEVA ALGUST

Peebu naaber oli meile vastu tulnud ning näitas meile kiirelt ka maja, kus järgmised 7 päeva peatusime. Mina veel arvasin, et Peep naljatles tookord hommikusöögi kõrvale, et laps saab seal ringi joosta. Tõsiasi oli aga see, et joosta ei saanud mitte ainult minu aastane tütar, vaid ka mina ja elukaaslane. See maja või vanatalu kompleks, kuidas iganes seda õigesti nimetada, oli nii suur, et vahepeal oli isegi veidi kõhe seal kolmekesti olla. Üksinda ei kujutaks ma ennast seal absoluutselt veel ette. Suurest austusest Peebu vastu, ei hakka ma siin blogis jagama oluliselt detaile, ega ka pilte tema maakodust. Annan vaid väikese sõnalise ülevaate, et hoomata selle suurust.

Maja oli nii suur, et seal sai lausa ringi joosta. Magamiskohti jaguks klassitäiele, köögid olid varustatud kõige vajalikuga, vannitoad ja WC-d olid hubased ning mõeldud oli ka nii sise kui ka välistele “spa” stiilis hingekosutavatele tegevustele. Kõikide muude detailide ja mugavuste kõrvalt, oleksin saanud harjutada ka monoloogi tühjale “seminariruumile”.

20191028_111441.jpg

ESIMENE PÄEV

Esimesel päeval valdasid mind jäädavalt mõtted, mis tiirlesid küsimuse “Kuidas ja kust leiavad inimesed raha millegi sellise ehitamiseks, ostmiseks, renoveerimiseks?” ümber. Olles ise täna 28-aastane ja valinud elus ka pisut teise suuna, kui raha väga suurte summade teenimise, tekivad need küsimused kui näha kedagi või midagi, mis kirjeldab materiaalset jõukust. Ainuüksi juba seda lõiku kirjutades vastasin ma ise tegelikult sellele küsimusele.

Põhjus on tegelikult lihtne: meil ei ole mõtet ennast mitte kunagi kellegi teisega elus võrrelda. Võrdlemine pole suures pildis jätkusuutlik ja see on tegelikult iseennast lõhkuv tegevus. Me kõik oleme erinevad inimesed ja oleme teinud elus mitmeid erinevaid valikuid ja kindlasti oleme me erinevates valdkondades erinevas arengufaasis. Ühel “rikkuril” võib olla puudujääke sisekaemustega tegelemisel ja teisel “vaesel” võib olla puudujääkide finantside hankimisel ja tekitamisel. Tasub mõelda, et millise elutee sina endale täna valinud oled? Milline külg või pool on praegu, siiani fookuses olnud? Ilmselt seal on ka rohkem tulemusi ja saavutusi - super lihtne ja loogiline!

Õhtul istusime rahulikult elutoas diivanil vaadeldes lapse iseseisvat mängimist. Olime äsja õhtust söönud ja mõtted viisid meid arutelu juurde, millele vastamiseks tuli endasse taas vaatama hakata. Tundsime end Peebu juures hästi koduselt aga samas tekkis küsimus, et miks Väätsal kodus olles, me sellist vaikust ja rahu enda saavutada igapäevaselt ei suuda? Sama rahu ja vaikuse leiame alati ka mentorit külastades. Mõistsime üsna kiirelt, et metsas elada on ikka hoopis teine kvaliteet, kui see, et vaadata pidevalt naabreid või iga 10 minuti järel majast mööda sõitvaid sitarekkaid.

Südaöine vaikus oli pisut üllatavalt hirmuhäratav ja sealne öine kottpimedus oli sootuks midagi sellist, mida mina enne näinud ei olnud. Kui muidu kodus, tuled kustutatuna suudavad silmad harjuda pimedusega ja hakkad nagu ööloom iga sekundiga aina paremini pimedas toas nägema, siis seal seda lihtsalt ei juhtunud. Keegi oleks nagu koti sulle pähe tõmmanud ja sellele omakorda midagi veel silme ette visanud ning sind kuskile pimedasse ruumi seisma juhatanud. Paar esimest ööd magasime kottpimedas, aga kuna Elli magab meiega koos voodis, siis tema nägemise huvides, jätsime lõpuks ühe väikese tule ööseks põlema.

TEINE PÄEV

Hommikul valmistasin endale ja perele kaerahelbeputru. See oli muideks esimene kord, kui Elli putru sõi. Oleme vaikselt hakanud talle erinevaid toiduaineid tutvustama ja siiani sööb ta kõike suure isuga.

20191028_095905.jpg

Väljas oli erakordselt ilus oktoobri lõpu ilm ja me otsustasime vaadata Google Maps järgi, kas kuskilt mere äärde ka pääseme. Meie õnneks, paari kilomeetri kaugusel oli teelõik, mis viis meid mingisugusele mereäärsele alale ja seal olevale vaateplatvormile. Meie suurimaks üllatuseks oli seal mere peal ulpimas ja oma elu elamas sadu luikesid korraga.

Ka Virtsu poodi saime sellel päeval esimest korda külastada. Tee poodi oli muidugi pisut hirmus, aga samas omamoodi lahe. Peebu kodu juurest viis Virtsu poodi väike kõrvaltee, mis muutus järsult ühe auto laiuseks teeks ning viis meid üle väikese mere jupi.

Enamik enda lõunaid, hetki kui Elli lõunatund magas, veetsime Elisega päevikut kirjutades ja kaasa võetud raamatuid lugedes. See oli ainus aeg, kus saime võtta aja iseendale, ülejäänud aja olime lapsega.

20191028_143018.jpg

KOLMAS PÄEV

Kolmandal päeval tuli meelde üks lähedal olev koht, mida Peep oli eelnevalt maininud ja külastada soovitanud. Tegemist oli ühe eramaa peale ehitatud vaatetorniga. Riik oli käskinud mingi hetk selle sealt maha lammutada, kuid omanik oli suutnud leida kompromissi. Torn jääb, aga omanik peab lubama kõikidel huvilistel tasuta seda külastada.

20191029_105140.jpg

See torn asus meist umbes 10 kilomeetri kaugusel. Eramaale sisse sõites avanes meile vaade imeilusast rohelise murukattega golfiväljakust, erinevatest suurtest majadest ja hektarites laiutavad maatükid ning metsad. Mina ei teadnud, kes on Koger perekond, kellele see kõik seal kuulub. Hiljem internetist vaadates selgus, et Andres Koger on üks Eesti ehitusärimees. Kogerit on isegi nimetatud "legendaarseks ehitusettevõtjaks". Seal vaatetorni juures saime jälle materiaalse rikkuse maailmalt jalaga näkku, et mida kõike on võimalik endale lubada, kui on piisavalt raha. Seekord olid need mõtted inspireerivad ja motiveerivad.

Lisaks oli seal mitu suurt kanalat, lambad ja isegi alpakad. Need on retsilt ägedad ja armsad loomakesed, keda tahaks ka ise ühel ilusal päeval, kui ma ükskord suureks kasvan, oma aias pidada.

NELJAS, VIIES, KUUES JA SEITSMES PÄEV

Need ülejäänud päevad olid vähem tegusad ja pigem rahulikud ning kodused. Püüdsime korra külastada ka Tuhu Soo Matkarada, et vaadata üle keset raba elutsev moderne vaateplatvorm, kuid sinna jõudes oli see suletud amortisatsioonirikke tõttu.

Oma ülejäänud aega sisustasime Peebu aeda riisudes, maja koristades, päevikut pidades ja lapsega koos olles. Vahepeal nägime aias ringi hüplevaid ja mööda lehtpuid ringi ronivad oravaid, mis andsid jälle mõnusa vahetu lähedase kogemuse looduse ja metsas olemise ning elamisega.

TAIPAMISI JA TÄHELEPANEKUID METSAS ELAMISEST

Osa tähelepanekuid tõin ma juba eelnevalt siin jutus ka välja, kuid mõned neist jäid siiski toomata.

  1. Füüsilise keha liigutamine on oluline - Mõistsin, et mul tuleb trenni tegema hakata taas. Ja siinkohal tuleb mul endale aru anda, et ma ei ole tippsportlane ning trenn või sport ei ole ka minu siinse elu olulisim teekond. Olen endale siiani püüdnud maha müüa ideed sellest, et olen järgmine hobikorras tippsportlane. Milline jabur idee!

    Trenn ja sport ei ole minu elus kirg, ega hakka ka mitte kunagi ilmselt olema. Aga mis on kireks ja mille vastu ma suurt huvi tunnen, on tervislikkus ja terve inimese tunne. Regulaarne trenn ja tervislik toitumine (mis on väga mitmesti tõlgendatav ja mõistetav) on äärmiselt olulised osad ühe terve inimese teekonnal.

  2. Aega on sitaks - See on üks peamistest argumentidest, mida meile kõigile meeldib esile tuua, “Mul ei ole piisavalt aega.; aega pole” jne. Aega on tegelikult sitaks, küsimus on pigem meie prioriteetides ja selles, kuidas ja millega enda vaba aega sisustame. Mul oli võimalus olla 7 päeva ilma nutitelefonita ja arvutita. Ainus vaba aeg, mis mulle endale oli mõeldud, oli siis, kui laps magas lõunauinakut. Ülejäänud aja üritasime koos elukaaslasega panustada lapsele tähelepanu jagamisele. Tegelikult on lausa uskumatu, kui palju on päevas tegelikult aega, sest minu ajataju hakkas korralikult metsas elades venima.

  3. Arvutis vaid nädalas korra - E-mailid, sotsiaalmeedia jne, see hakkab mul nüüdsest olema vaid korra nädalas sündmus. Meenub, et ka Tim Ferris rääkis sellest enda “The 4-Hour Workweek” raamatus. Nüüd tänu sellele nädalasele metsas olemisele tunnengi, et on aeg sotsiaalmeedia ja muu ebaoluline arvutikoormus enda elust likvideerida, viies selle külastamised ühele päevale ehk üsna minimaalsele tasemele.

    Hakkan nüüdsest vaid iga reede mailidele, facebooki sõnumitele ja notificationitele reageerima, sest reedene päev on see päev, kus läheb ühtlasi ka uus episood Ausad Mehed podcasti episood üles ja pean nagunii postitusi tegema. Nii vabastavalt hea oli olla ilma arvutita ja sotsiaalmeediata kõik need 7 päeva. Ja veelgi ausamalt öeldes, tüütu oli seda kõike pühapäeval kodus olles hakata likvideerima: 67 maili, 80 notificationit, 15 sõnumit ja paar sõbrakutset, aga ilmselt harjub ka sellega ära, sest selle kuhjunud tähelepanu likvideerimine võttis mul umbes paar tundi ainult.

Aitäh, et lugesid ja järgmiste kordadeni.

Chris KalaComment