SA OLID IMIKUNA EDUKAM KUI PRAEGU!

parth-vyas-267207-unsplash.jpg

Kogu aeg räägitakse edust, edukaks olemisest, edukusest...edu, edu, edu! See on kõik, mille ümber maailm tiirleb. Sa oled edukas, kui lõpetad diplomiga ülikooli ja omandad kindla hariduse. Sa oled edukas, kui teenid aastas rohkem kui 25 000€, mis tagab Sulle turvalise elu. Sa oled edukas, kui Sul on hea amet või töökoht, millest kümne küünega kuni pensionini kinni hoida. Sa oled edukas, kui Sinust saab viimaks armastusväärne ja hea lapsevanem. Sa oled edukas, kui omad suure käibega ettevõtet. Sa oled edukas, kui oled sisimas hea inimene. Sa oled edukas, kui Sul on mere äärses uuselamurajoonis suur ja ilus, uhke maja. Sa oled edukas, kui omad tagumiku all läikivat luksusautot.

Need kõik loetelus olevad väited võivad olla mõne inimese jaoks tõde, kuid täna tahan ma öelda üht: Sa ei ole piisavalt edukas!

Sa olid tõeliselt edukas viimati, kui olid umbes poole aastane. Ma ütlen Sulle, et Sa olid edukam, kui Sa olid beebi! Sa ei ole mitte kunagi olnud rohkem edukam, kui Sa olid seda beebina. Erandkorras, võime tõmmata joone ja öelda, et 5% inimestest, võivad end ka vanemana olles siiski nimetada edukaks. Eesti elanikkonda arvestades, siis 5% on umbes 65 367 inimest Eestis võivad end pidada edukaks ka täna! Tõenäoliselt on see number omakorda natukene veelgi väiksem.

"Ojaa, jube positiivne vend oled Chris! Püüad inimesi motiveerida ja inspireerida, samal ajal aga märgistad, kes on edukas ja kes ei ole." ohohoho, pea nüüd õige hoogu veidi. Luba ma selgitan oma tänast mõttelendu.

Selleks, et maalida Sulle illustreerivat pilti, viime end koos korra tagasi ajahetke, kus Sa olid vaid mõne kuune tita. Olles beebi, õpid Sa esimese asjana ema üsast väljudes normaalselt hingama ja sööma. Lisaks 24/7 suus olevale rinnale, hakkasid ajapikku rohkem tähelepanu pöörama ümber olevale imelisele maailmale. Kuidas miski toimib, kes on kes ja mis on mis. Õpid tuvastama enda karvast, habemesse kasvanud ja kottide silmadega olevat isa ning oma ema, kelle nibudega oled rohkem Sina peal, kui keegi teine siin maailmas. Kerides mõned kuud edasi, omandad võime roomama hakata. Kuna esimesed kuud veedad peamiselt vanemate süles olemisele, siis Sinu alternatiiv transpordiks saab nüüd roomamine. Seega, liikusid nüüdsest roomates, neljakäpukil maas. Kõik ülejäänud Sinu ümber olevad inimesed, kellega juhtusid kokku puutuma, kõndisid uhkelt ringi. Nemad ei roomanud!

Ühel heal päeval tekkis läbi mingi ime, Sulle mõte kõndimisest ja Sa otsustasid, teadmata, kuidas seda teha, omal käel või siis antud näite põhjal, jalal, seda ise järgi proovida. Minu point algab nüüd siin. Kui see mõte oli tekkinud, ei olnud kahtlustki, et Sa ei võiks seda proovida, sellest sai suisa Sinu jaoks kinnisidee.

"Juhtugu, mis tahes, ma hakkan ükspäev kõndima!" puterdasid pudikeeles emale ja isale, kes sind parasjagu vaatasid.

jordan-christian-474856-unsplash.jpg

Olles näinud, kuidas täiskasvanud pidevalt kõnnivad, otsustasid alateadlikult tegutseda. Sul puudusid tegelikult teadmised, kuidas end jalule saada, kuid instinktiivselt tahtsid siiski proovida. Haarasid millestki, nagu näiteks lauajalast kinni, toetasid käe diivanile või haarasid enda suurest kaisuloomast. Järsku olidki jalul, jalad all küll värisesid nagu enamikel inimestel elu esimesel avalikul esinemisel, kuid Sa olid siiski püsti. Mõni sekund hiljem olid taas perseli, vahet pole kas lasid tugipunktist meelega lahti või kogemata. Sa olid taaskord perseli, kuid maik kõndimisest oli nüüdsest igavesti suus.

Järgmisel või ülejärgmisel päeval proovisid uuesti. Püsti, perseli. Püsti, perseli. Ja sedasi korduvalt lugematuid kordi. Lõpuks, mida rohkem aega mööda edasi läks ning mida rohkem end korduvalt püsti olid ajanud, jõudsid viimaks olukorrani, kus olid suuteline seisma juba ilma kuskilt kinni hoidmata - kasvõi sekundiks. Edusammud, mõtlesid kindlasti endamisi. Ühel hetkel õnnestus Sul astuda, või siis rohkem nagu ebaloomulikult lohistades teha oma esimene tõeline samm. Kuid see üritus piirduski vaid sammuga aga see oli hädavajalik samm millegi palju suurema suunas. Sinu tõeline teekond oli alles alguses.

derek-thomson-528231-unsplash.jpg

Siin Sa nüüd oled, teinud äsja enda esimese sammu. Enda vanemaid igapäevaselt jälgides, hakkasid tähele panema, et nemad ei tee sammu, mille järel tagasi põrandale kukuvad, vaid nad teevad jalg-jala järjel mitmeid samme. Vasak. Parem. Vasak. Parem. Ajad end taas püsti, teed uuesti esmakordse sammu ja siis püüad teha järgnevat sammu, kuid kukud põrandale. Kuid, Sa ei anna järele, vaid proovid uuesti ja uuesti. Hoides kramplikult elutoa lauaservast värisevate jalgadega kinni, harjutad Sa esimese ja teise sammu astumist. Paar nädalat hiljem, hoiad isa või ema näpuotsast kinni ning teed juba esimesi järjestikulisi, algelisi ja veidi naljakaid samme. Põhimõtteliselt veidi veel ja Sa oskadki kõndida. Algul küll ebaloomulikult ja väga ebakindlalt, kuid ajapikku tehnika ehk oskus areneb.

Lugu saigi läbi! Küsimus järgmine: kogu selle kõndima õppimise protsessi käigus kukkusid rohkem maha, kui ilmselt püsti seista suutsid. Ilmselt küll, kuid see polnud oluline, sest Sa olid liikumas selle konkreetse ande ja oskuse meisterlikkuse suunas. Ilmselt, ei tulnud mitte kordagi ette hetke, kus oleksid endale öelnud "Ma ei tea, see kõndimine pole ikka minu jaoks. Ma jätkan roomamist terve elu.". See on ju absurd, sellist mõtet ei eksisteerinud ja pähe võetud mentaliteediga, "mina saavutan selle, millest unistan!", hakkasid Sa viimaks kõndima ja isegi jooksma.

Seega, siit ka blogi pealkiri : SA OLID IMIKUNA EDUKAM KUI PRAEGU!
Me oleme sündinud siia maailma saavutama enda eesmärke ning enda tõelist potentsiaali välja laskma. Seega, tuleks endalt ausalt küsida, miks on nii raske ja võimatu teha midagi olulist ja elumuutvat igapäevaselt praegu, kui Sa suutsid seda sama teha juba siis, kui olid vähem kui 1-aastane?! Ma olen seda korduvalt öelnud, et tõde on valus. Tõde on eriti valus nende inimeste jaoks, kellel on võime ja oskus end näha ka kõrvalt.

jon-tyson-589839-unsplash.jpg

Tõde seisneb selles, et KUSKIL MINGIS KONKREETSES VANUSES, KAOTASID SA USU ISEENDASSE!!!

Kui me räägime üldse edukusest, edust ja edu saavutamisest, siis nõnda-nimetatud meistriks olemine ei tähenda absoluutselt eesmärgi saavutamist või eesmärgini jõudmist, vaid meistriks olemist näitab pealehakkamine. Ja just see samune pealehakkamine, ongi see, mis paljudel inimestel puudub! Selleks, et olla edukas, ei ole vaja edumaad teiste ees, ühtlasi ei pea Sa olema sündinud geenius. Isegi, kui sünnid mingisuguse ande ja kirega siia ilma, siis tuleb selle nimel kõvasti tööd teha, et seda üldse esmat avastada ja teiseks, et seda elu jooksul arendada ning lihvida. Ainult nii, ehk ennast järjepidevalt arendades ja pealehakkamist mitte unustades, saab Sinust mingis konkreetses valdkonnas vaieldamatu tipp! Ainus asi, mida vajad, on see kaua oodatud ja veelgi pikemalt hirmust tulenev edasi lükatud samm.

Algul küll ebaloomulikult ja väga ebakindlalt, kuid ajapikku tehnika ehk oskus areneb!

ben-rosett-10614-unsplash.jpg

Täpselt nii see elu käibki ju! Õpid midagi uut tundma, seda tegema ning ilmselgelt sakid Sa täiega alguses, kuid see ongi asja võlu. Mitte keegi meist ei sünni siia ilma konkreetse teadmiste ja kogemustepagasiga, mis nüüd õiget vanust ootama jääb. Absoluutselt mitte! Me sünnime siia ilma selleks, et õppida ja kogeda ning end igapäevaselt arendada. Kui Sinul eksisteerib peidus olnud kirg, mis viimaks vallandub, ei tähenda, et sellega ei tuleks vaeva näha.

Kui palju olen ma elus kogenud seda, kuidas teatud valdkonna ette võtmine, selle tundma õppimine ja enda arendamine selles valdkonnas toob viimaks soovitud tulemusi. Ma olen kindel, et ka Sina oled seda tegelikult kogenud ühel või teisel viisil.

Olles nüüd vanem ja nõnda-nimetatud "kogenum", lasid lahti printsiibist "üks samm korraga" ja oled alateadlikult loobunud täielikult väikeste igapäevaste sammude tegemisest ning kõik Sinu unistused peavad realiseeruma siia maailma nüüd ja kohe. See ei käi sedasi. Sa oled kaotanud ja unustanud eneseusu, distsipliinitunnetuse ja kannatlikkuse - kõik väga olulised võtmed selleks, et olla reaalselt edukas inimene!

Selline alla andmise mentaliteet teeb imesid, sest nagu oleme korduvalt rääkinud, elu on valikute küsimus ja igapäevased pisikesed väikesed valikud toovad suuri tulemusi, vahet pole millises suunas neid valikuid teha. Tulemused tulevad nagunii, need tulemata ei jää. Seega, esimesel korral kui millestki oled loobunud, tabas Sind meeletu valu pettumuse kaudu. Pettusid, et ei saanud hakkama sellega, mida olid läinud tegema. Teisel korral ehk teisel ebaõnnestumisel on see endiselt valus, kuid nüüd hakkab see valu tunduma juba tuttavamana. Inimloomuses on teatud mugavus millegi tuttava tundmises, tegemises ja kogemises. Iga korraga läheb loobumine ja alla andmine mugavamaks ning mõnusamaks, kuigi sisimas võib olla valus, teed Sa seda nüüd juba päris kergekäeliselt. Enne kui märgata jõuad, oled omadega põhjas - elus pettunud, kibestunud, vihane maailma ja teiste peale, ennast ohvri rolli aheldanud ja kes teab mida veel. Sa oled kaotanud igasuguse lootuse ja huvi pingutada ning elu tundub eemalt vaadatuna mõtetu kogemus olevat.

Nagu ütleb raamatu "The Slight Edge" autor Jeff Olson - PALJU ÕNNE, SA OLED JÕUDNUD 95% INIMESTE SEKKA!

Olen viimaste aastate jooksul väga palju õppinud. Mul on olnud võimalus...tegelikult pole siin olnud mitte mingit kogemata kätte sattunud võimalust, vaid iga sündmus on olnud õigete valikute küsimus. Tänu õigetele valikutele, on mul olnud võimalus kohtuda väga imetlusväärsete inimestega, saada mõnega isegi headeks sõpradeks ja lugeda väga palju häid ning inimest arendavaid raamatuid. See kõik on andnud mulle pildi sellest suuremast mängust, mida me siin kollektiivselt mängime. Nii paljud inimesed, sõna otseses mõttes 95% ei tee mitte midagi igapäevaselt selleks, et nende tulevik oleks ilusam ja parem.

Selle samuse beebi näite põhjal saab vaid oletada ja näha, et kui Sa olid beebina suuteline mõtlema ette pikas perspektiivis, nähes tõenäosust end kunagi kõndimas, siis olis Sa elulise valiku ees: kas õppida kõndima või mitte. Imikuna ei tulnud Sul mitte kordagi pähe mõtet loobumisest ja terve elu roomates leppimisega. Vaid Sa otsustasid pingutada, proovida, katsetada ja suruda ennast läbi sellest järjepidevast ebaõnnestumiste jadast kuniks viimaks õpid kõndima. Protsess roomamisest kuni kõndimiseni võttis aega umbes 9 kuud. Imikuna olid Sul olemas sisemised teadmised, et sellist tulemust ei saa oodata esimese proovimise korral, selleks läheb tarvis kannatlikkust ja järjepidevust. Tekib küsimus, kuidas siis meil vanematel ja väidetavalt intelligentsematel inimestel ei ole kannatlikkust, ega järjepidevust?

Kas see ei ole mitte põnev ja samas valu tõde, et me kõik soovime saada enda suurimaid eesmärke kohe, nüüd, praegu ja täna! Nii vähesed suudavad mõelda pikas perspektiivis tulevikule ning selle nimel tööd teha, kuid just see ongi oluline elus "kõndima" õppimise juures. Näha tulevikku ja uskuda sellesse ning teada sisimas, et asjad võtavad aega.

neonbrand-304490-unsplash.jpg
"See, et sul läheb rohkem aega, kui mõnel teisel, ei tähenda, et sa oleksid ebaõnnestunud!"

Paistab, et inimesed kardavad tegutseda, eriti veel siis, kui nad ei tea, mis neid tegelikult päris täpselt ees ootamas on. Aga see ongi jaburus kuubis, sest lapsena ei teadnud Sa samuti, mis sind ees ootamas oli, kui end viimaks püsti said. Sellest hoolimata, tegutsesid ja tegid seda järjepidevusega väga edukalt. Täpselt sama on meil igapäeva elus, meil tuleb lahti lasta mõtetust hirmust ning usaldada ennast, elu ja Universumit ning tegutseda. Asja juures positiivne külg on see, et tahad või ei aga tõeliselt õpid Sa alles siis, kui tegutsed. Lugeda võid kõike ja kõige kohta, kuid reaalselt aru ning mõistma hakkad seda kõike alles siis, kui reaalselt ka füüsilisi samme teed! Seega hakka peale, mida Sa enam ootad?!

Selle käesoleva CK Blogcastiga ma soovin rõhutada igapäevasele tegutsemisele ja sellele, kuidas selline eluviis tegelikult tulemusi tooma hakkab. Varem või hiljem Sa näed seda ise ka. Ära karda, usu endasse ning pinguta selle nimel, et igapäev teeksid väikeseid pisikesi samme. Ära kohku, kui "kukud", sest see on ajutine! Tõuse püsti, õpi kogetust ning jätka enda teekonda saamaks paremaks inimeseks. 

Seda kirjutades on tegemist laupäevase päevaga, kuid ma olen viimasel ajal nii inspireeritud ja motiveeritud, et mul on lausa valus vaadata, kui ma natukenegi tühja panen. Ärkasin täna 07:00 ja kella 13:00 päeval olin ära teinud hommikuse päevikupidamisega, hommikusöögi, blogi postituse, Youtube video üles laadinud ja selle reklaamimisega tegelenud, 30-minutit raamatut lugenud ja väljas trenni teinud. Päev alles algab aga ma olen juba nii palju täna saavutanud. Seda ma tahangi Sulle näidata, et kui Sa pingutad, siis Sa ka jõuad. Sul tuleb vaid otsustada, nii lihtne see ongi. Kas teha või mitte teha - selles seisneb küsimus!

Aitäh, et lugesid ja loodan, et said natukene motivatsiooni ning inspiratsiooni! Ole tubli, ole Sina ise ja jää alati iseendaks. Kohtume Sinuga juba varsti!