SAIKO - KATKEND 15 AASTAT KADUNUD RAAMATUST

Autentsus ja usaldus on korraliku blogi valuutadeks.
malik-earnest-23596-unsplash.jpg

Eelmine CK Blogcast postitus oli peaaegu 2 nädala tagasi. Kui sa seda veel lugenud ei ole, siis saad seda teha SIIN!

Aga mida see kõik nüüd tähendab? Just, seda sama see tähendabki! Mul jäi üks nädal blogi postitus kirjutamata ja ilmumata. Ma tegelikult tahtsin seda sama postitust kirjutada eelmisel nädalavahetusel aga mingil põhjusel tundsin end üle pika aja veidi demotiveerituna. Olles demotiveeritud, ei tundnud ma tahtmist ega ka otsest vajadust ennast ületama hakata. Täpselt nii see tegelikult ongi. Vaatamata sellele, kui tubli, edukas sa inimesena ka ei oleks, tulevad elus ette need hetked, kus tunned, et energia pole päris see. Lisaks olen ma enda puhul täheldanud, et teatud määral tekitavad tähtajalised eesmärgid ja kohustused tunde, et ma ei soovi tegelikult üldse tegutseda. Vähemalt selles suhtes, mis puudutab blogi postituse või Youtube videode tegemist. See tunne, et ma pean midagi postitama selleks, et midagi postitada on minu jaoks täiesti vale lähenemine.

Mitte tegutsemine on tegelikult täiesti okei ja endale tuleb anda aru, et mitte keegi meist ei ole robot, superinimene ega mõni muu Hollywoodi mängufilmi kangelase iseloomu omadustega. Kõik me eksime ja nii see kord paraku on.

dustin-lee-19667-unsplash.jpg

Käes on pühapäev ja seekordne postitus kannab nime SAIKO - KATKEND 15 AASTAT KADUNUD RAAMATUST. Miks?

Sest täpselt nii seekord ongi. Lisaks raamatule "Ebaõnnestunud!" ja "Mõistmaks, kes ma olen", olen alustanud päris mitme raamatu kirjutamisega, mis mingil põhjusel sahtlis seisavad. Üks neist, mis sai kirjutatud imekombel ebareaalsel tempol vahetult pärast esimese raamatu avalikustamist aastal 2010, on täiesti valmis, kuid ei näe ilmavalgust mitte kunagi. Teine teos, nimega SAIKO on seisnud sahtlis tegelikult alates hetkest, kui ma olin umbes 10-aastane.

Elus on ikka nii, et ideed tulevad ja lähevad ning kui me nendega kohe ei tegele, siis lähebki asi mingist hetkest hapuks. Elasin kunagi Lasnamäe Ümera rajoonis oma emaga, vahetult pärast seda, kui ema ja isa olid otsustanud oma abielu lõpetada. See raamatu idee tuli tänu minu ja minu ema ühisele koostööle. Olin äsja saanud enda esimese lauaarvuti. Ma ei mäleta absoluutselt enam, kui vana ma olla võisin ning mitmendas klassis käisin, kuid kirjanduse või emakeele tunnis paluti kodus välja mõelda lühikene mõne A4 pikkune jutustus.

Ma rääkisin enda viimases teoses "Mõistmaks, kes ma olen" väga pikalt sellest, kuidas elu on mind kronoloogiliselt juhtinud läbi inimeste, seminaride, raamatute, õppetundide ja nii edasi. Paistab, et  kirjaniku teekond sai samuti alguse juba üsna noores eas, ilma, et oleksin osanud seda tegelikult tollal üldse märgata. Praegu seda blogi postitust kirjutades, ma seda näen ja suudan seda ka mõista. Pärast seda, kui olin selle koolis ette kandnud ja selle eest hindeks 5+ saanud, jöi mõne A4 pikkune "raamat" enda õiget aega ootama.

See õige aeg tuli pärast seda, kui raamat "Ebaõnnestunud!" oli juba mitu aastat väljas olnud. Päris tublisti sai seda raamatut edasi kirjutatud, sest kolmest A4 leheküljest sai umbes 56 000 sõna ehk sisuliselt pool raamatut. See jäi jälle seisma! Millal ma selle kätte võtan ja ära lõpetan? Tõenäoliselt peale selle raamatu kirjutamist ja avalikustamist, millega hetkel vaeva näen. Aga ma luban endale, et see raamat "Saiko" ilmavalgust siiski näeb kunagi näeb. Iga asi omal ajal ja siis kui selleks õige hetk on.

Nagu lubatud ja pealkiri ka ütleb, jagan teiega raamatu esimesi lehekülgi, mille kohta kirjanik Kaur Kender oli aastaid tagasi öelnud, et kui see ilmuks raamatupoodides, siis ta seda kindlasti loeks. Teosel pidavat essentsi olema küll ja seda ma tõesti ise ka usun! Aga eks igaüks olgu ise tunnistajaks ja kõik ei saagi kõikidele ühtemoodi meeldida. Mõnusat lugemist.

Katkend raamatust "Saiko - Sama lugu läbi teise pastaka!"


casey-horner-505913-unsplash.jpg

1 Peatükk: Aasta 1991

Aasta 1991. Varajane sügis. Hiline august. Kohe algav september. Ameerika Ühendriigid. New York. Broome tänav. Ja siis olen mina. Õues sajab. Taevast kallab paduvihma. Ööpimedusse mattunud Broome tänavat täidab haudvaikus, mille esiplaanil kõlavad langevad vihmapiisad, mille heli omakorda on justkui pealuud läbistav, kõrgemas helistikus olev noot! Maapinda tabavad erinevas suuruses vihmapiisad, mis asfaldiga kokku põrgates meenutavad pisikeste nätsumullikeste lõhkemist. Omamoodi huvitaval kombel, tekitab see pikema kuulamise järel sisimas lõõgastava ning rahustava tunde. Sa oleksid justkui viimaks selle leidnud. Leidnud selle rahu iseendas ja leidnud rahu selles maailmas.

Kuid "persse see rahu!" mõtlen endamisi.

See, mida ma päevast päeva teen, on väga kaugel rahust ja selle tegelikust tähendusest. Sellist tööd tehes, ei ole võimalik mitte kunagi saja protsendiliselt rahulikuks jääda. Mind painavad alati küsimused, "Mis inimestel viga on, et nad midagi sellist peaks korda saatma?", "Mis toimub sellisel hetkel inimese peas?" või "Kuidas inimesed sellise elutee otsa satuvad?". Olen algusest peale mõelnud, mis on see, mis viib inimesi sedavõrd kaugele, et nad on võimelised sooritama mõrva? Kas teise inimese tapmisest tulenev sadisfaction on seda kõike väärt? Väärt riskimist, lugematul hulgal aastatega oma elust? Millist rahuldust saab kellegi tapmine pakkuda?

Töö, mida igapäevaselt teen, vajab üht kindlat viisi mõtlemist. See vajab enesekindlust. See vajab usku tulemusse. See töö nõuab tähelepanelikkust ning detailidele orienteerumist. Mitte midagi ei saa, ega tohi märkamata jääda. See amet vajab külma närvi ja julgust kokku puutuda erinevat tüüpi inimestega. Inimestega, kes võib-olla esmapilgul peale vaadates tunduvad täiesti tavaliste inimestena, kuid kellel kõigil on alati unikaalne ja sünge, ennast hävitav taust ning minevik. Igaüks kui viimnegi neist tõbrastest, on seotud selle kuradima pimeda "allmaailmaga". Allmaailma all ei pea ma silmas maffiat, vaid selliste tegude taga olevatel inimestel, on hinge taga väga tumeda deemonid, mis pärineb allmaailmast. Oma töös pean ma olema täpne ja jälgima asju terase mõttega. Ma pean suutma kainelt mõelda. Mul peab olema kotkasilm, mitte midagi ei saa märkamata jääda.

Süütan oma huulte vahelt välja ulatuva suitsu. Suitsupakk ja metallist kulunud välgumihkel jäävad esialgu pihku. Tõmban. Fhhhhh…väike paus. Fhhh…tõmban veelkord, hoian sees, tunnen kuidas suits kurgus kipitab ja kõditab. Puhun välja. Uuuhhhh…hea tunne raisk. Rahustab närve, või vähemalt seda ütlen ma tavaliselt endale lohutuseks. Võib-olla olen ma lihtsalt sõltlane, võib-olla ma hoopiski vajan seda. Kuradi nikotiinik raisk, mõtlen endamisi ning tõmban veel paar kiiret mahvi.

„Inspektor Kenny Torento?“ pöördus keegi väga tagasihoidlikul häälel minu poole.

„Jah, mina isiklikult.“ puhudes samal ajal kopse sisse imetud tubaka tossust tühjaks.

„Väga meeldiv ja suur au teiega viimaks kohtuda!" ütles noorem politseinik, ulatades mulle käe sõpruse loomiseks. Tegemist oli lähedal asuva jaoskonna politseinikuga, kes oli sündmuspaika täiesti juhuslikult sattunud. Tema oli ka see, kes teisi politseinike oli teavitanud ning kes mulle kontorisse ka helistas.

„Meeldiv! Näita laipa!“ vastasin teda käteldes. Viskasin suitsu maha ja kustutasin selle viimsed "leegid" sajakaheksakümne kraadise päkaliigutusega. Noorem politseinik lihtsalt vahib mind ja minu tegevuskava.

"Näitad laipa ka, või tulimegi siia üksteist vahtima?" küsin otsekoheselt.

"Jajah, vabandust! Tulge ma näitan teile kuriteopaika." ütles mees ja seadis sammud kuriteopaiga suunas. Kurat, see suits mind ükskord ära tapab, nentisin endamisi! Panin välgumihkli ja suitspaki käest tagasi mantli rinnataskusse, kus viimastel aastatel peale tuha, puruks rebitud suitsude ja närbunud konide midagi muud ei leiagi. Astusin jalaga, maas vedelevale konile veel korra peale ja seadsin sammud „POLITSEI“ siltidega piiratud ala suunas.

Sildi alt läbi pugedes avanes aga võigas vaade verisena maaslamavale inimkujule. Esmapilgul ei tundunudki asi nii hull, kuid laibale lähemale jõudes, tabas mind tegelik vaatepilt. Esiteks, oli verd üleliia palju. Vähemalt selline jäi mulje, kui silmitsesin maas vedelevate surnukeha. Kas võis olla, et maas olev veri ei kuulunud ainult silme ees olnud ohvrile? Kas võis olla tõsi, et siin oli rohkem kui ühe inimese veri? Ei, see ei ole võimalik. Teist surnukeha ei ole ju. Kurat, ma olen magamata – ma ei jaksa mõelda.

Lasen silmadel joosta üle maas lebava laiba, kitsa tänava, kõrval seisvate autode ja läheduses oleva prügikasti.

"Mitte midagi!" pomisen endamisi.

"Mis?" päris abipolitseinik minu pomina peale.

"Ei midagi!" vastan ma, üritades analüüsida ümbruskonda.

Abipolitseinik fikseeris samal ajal kriidiga inimkeha, et määratleda laiba kindlat asendit. Jälgisin teda veidi murelikult. Sain aru, et ta ei oska ju mitte sittagi teha. Kurat, miks nad ei võiks kedagi normaalset appi saata. Teda vaadates, meenuvad ajad, kui ise sellist tööd olin kohustatud tegema. Olid need vast ajad. Olid need alles ajad, kui esimest korda oma relvast tulistama pidin. Algus ei ole kunagi lihtne, vahet pole, mida elus ette võtta.

„Inspektor?“ tuli tuttav hääl. Vaikus, ei mingit vastust minu poolselt.

„Inspektor!“ ütles noorem politseinik taaskord, vehkides seekord käega minu klaasistunud pilgu ees.

„Jah? Vabandust, ma olin mõtetes mujal.“ vastasin kiirelt ilma pikemalt mõtlemata.

Olin tõepoolest vajunud kuskile mõttesoppi. Soppi, mida nimetaksin mälestuste küüsi langemiseks. Ekslesin lõputus aegruumis ringi. Kuradi pask ja vedel! Tuleb välja, et mul on lisaks kõrgele vererõhule ja "suitsupalavikule" viimasel ajal ka keskendumishäired. Niimoodi ei saa ometi tööd teha. Ma olen ilmselgelt vähe maganud. Äkki ma olen selle pasa jaoks liiga väsinud?

„Mida oskate öelda laiba kohta?“ küsisin ma nüüdseks töö eesmärgil.

"Verd on ikka kole palju, roojapoeg selline." lisasin kiirelt.

„Siin on toimunud tulistamine.“ alustas noorem politseinik.

„Jah, seda ma näen isegi. Ega ma pime ei ole. Püssikuul peas ei ole just eriti raske vihje!“ nentisin seda, mida olin esimesena märganud. Tõepoolest oli toimunud tulistamine. Ohvril oli mitu kuuliauku, üks neist ka peas.

„Seda küll.“ Jäi kolmas politseinik mind põrnitsema.

Kuradi lambakari, midagi nad ei mõista. Iga jumala kord, tööta koos debiilikutega. Kus mu enda partner on? Ahjaa muidugi, ta on oma isa matustel. Kuradi sünge lugu teine. Too vanamees oli tubli mees, hea isa, hea abikaasa ja eelkõige suurepärane uurija. Keegi tõbras aga oli otsustanud unepealt ta hingamise peatada. Selle tõpral on omamoodi hirmus nimi, mida vaevu soovin suhugi võtta, rääkimata üle huulte libistamisest. SURM!

„Mis siin täpsemalt toimus siis? Mida sa teada oled saanud? Vii mind kurssi." küsisin pisut ärritunult juba.

„Hmm…“ hoidis kinni oma lõuast mind esimesena tülitanud politseinik. Näha oli, et ta ei olnud jõudnud eriti süveneda. Kuskilt eemalt ilmus välja üks teine politseinik, detektiiv, uurija.

„Puruks pekstud põlvekedrad. Tundub, et teda oleks esmalt justkui kurikaga või mõne säärase tugeva esemega korralikult pekstud. Lähemalt uurides avastasin ka noahaavu paremalt poolt rindkerelt. Paar kuulihaava on ka rindkeres. Viimaks, on teda lastud kuklasse. Relv on veel hetkel tuvastamata.“ selgitas meieni jõudnud uurija.

Kuradi värdjas! Ma olin juba ammu vihane, aga selline jälkus ajab lihtsalt oksele. Seda vaest meest on piinatud liiga palju. See ületab juba igasugused piirid.

„Miks relv tuvastamata on?“ küsisin murelikult.

„Sest relva ei ole sündmuskohalt leitud. Ilmselt võeti see kaasa, et jälgi hajutada ja asitõendeid peita.“ Väitis noorem politseinik.

„Mis meil veel on?“ uurisin veel.

„Leitud rahakott, kus ei ole mitte midagi sees. Ei pangakaarte, raha ega midagi. Mitte kui midagi.“ selgitas nüüd taaskord uurija, kes oli tegelikult seal juba enne minu kohale tulekut veidi toimetanud.

„Las ma vaatan laiba üle.“ palusin ma ning astusin meeste vahelt läbi surnukeha poole.

Kiirabi oli laiba juba kanderaamile tõstnud, kuid mul lubati sellegi poolest enne surnukuuri viimist visata üks kiire pilk. Astusin kanderaamile ja suletud laibakoti kõrvale. Te oleksite pidanud nägema minu nägu, kui abipolitseinik laibakotiluku lahti tõmbas. Ma olin ehmunud. Ausalt öeldes, olin ma isegi vist rohkem kui ehmunud. Oleksin äärepealt sealsamas kiirabi kõrval seistes püksi teinud.

„See…see…ei ole võimalik!“ kokutasin.

„Inspektor, kas te tunnete seda meest?“ küsis teine uurija, põrnitsedes mind sarnaselt minule väga ehmunud näoga.

„Jah tundsin, see on…“ olid minu viimased sõnad, mis lausuda suutsin. Pftju…hetkega oli kõik udune ja kuskilt kiirgas vastu eriti tugev valgus. Pea hakkas ringi käima, kõhus keeras…tundsin kuidas iga ajurakk ja veresoon oma tööd teevad. Informatsioon, mis oli aastate pikku peitu pugenud, oli taas meelde tulemas. Mälestustejada oli plahvatamas, iga viimnegi kui mõte, soovis omal jõul läbi ajukoore ilmavalguse kätte tungida. Ma teadsin, kes see mees oli. Ma olen teda teadnud terve oma elu.