Teadlik vegan rasedus

“A baby will make love stronger, days shorter, nights longer, bankroll smaller, home happier, clothes shabbier, the past forgotten and the future worth living for.”

Enam pole palju jäänud, ütlesime teineteisele kui hommikuti, lõunati, õhtuti ja juhtumisi ka öösiti teineteisele otsa vaatasime. “Me sünnitame nädala-kahe jooksul.” Jah, meie sünnitame! Paljud mehed arvavad, et rasedus ja sünnitamine on naise koorem ning mehe töö lõpeb seemnepurskega, siis nad eksivad rängalt! Õige, endast ja enda naisest ning tulevasest lapsest lugupidav mees on see, kes võtab sünnitust kui enda isiklikku kogemust. Sest just seda see ka on - isiklik kogemus.

IMG_3695a.jpg

Kuna mina olen enda perekonna kirjutaja, siis olen otsustanud meie raseduse ja kõik sellega seonduvad, olulised mõtted kokku koondada. Ilmselgelt pole me ainsad, kes lapsi saavad, ilmselgelt pole me ainsad veganid, kes lapsi saavad ja kindlasti pole me ainsad, kes kodusünnitust pooldavad (sellest lähemalt juba järgmises blogi postituses). Mõtted, tunded, valmistumine, planeerimine, valmisolek, toitumine, tervis ja kogu see kupatus, mis ühe raseda elus, selle 9 kuu jooksul elust läbi käib, toon ma nüüd teieni 10 minutilise lugemisega.

NB!!! Disclaimer ehk tähelepanu! Siin seisev informatsioon on meie isiklik kogemus, meie maailmavaade ja arvamus. Me ei propageeri tõde, ega suru kellelegi peale sellist lähenemisviisi. Kuid, kui see kirjutatu sind konksu otsa saab, ära karda meile kirjutada lisainformatsiooni saamiseks.


Kõigel on õige aeg ja algus

Mõned aastad tagasi tehtud pilt.

Mõned aastad tagasi tehtud pilt.

Mind on alati jälitanud pilt 25-aastaselt mitme lapse isaks olemisest. Täna olen ma 27-aastane ja saan esimest korda isaks. See tähendab, et kõik ei lähe elus alati nii nagu me soovime, mis tegelikult ei ole absoluutselt halb. Kõik, mida me kogeme, juhtub vaid siis, kui me selleks valmis oleme.

Nagu ikka, saab teatavasti lapse soovi üles näitamine alguse meie vanematest, kellel on enda täiskasvanud lastest (meist) mingiks hetkeks “kõrini” ja uue tita ellu ilmumine tundub põnev idee. Tavaliselt on need naise vanemad, kes meesterahvaid heas mõttes suruma hakkavad. Meie puhul ei olnud sellist asja mitte kummagi perekonna poolt. Meil sai asi alguse hoopis minust. Kuigi meie perekonnad lapselast meilt ootasid, ei teinud nad kordagi sellest otseselt juttu.

Nii imelik, kui see ka ei oleks, siis soov Elisega last saada, tekkis siis kui ma enda elukaaslasesse armusin, mis juhtus esimesest silmapilgust meie teisel kohtumisel. Minus oli tugev sisemine tunne, mis kinnitas ja sisendas mulle, et temast saab minu tulevaste laste ema. See oli rohkem kui 5 aastat tagasi!

Ma olen inimene, kes kuulab väga tugevalt enda sisetunnet ja ma olen viimaste aastatega õppinud ennast väga hästi tundma ja kuulama. Kuulama enda sisehäält ja seda tõelist mina, kes tihtipeale erinevate varjundite nagu viha, ego, raevu ja kadeduse taga peidus on. Minus on välja arenenud ja kasvama hakanud väga võimsalt tugev eneseteadlikkust sellest, kes ma olen. Arengut on ees veel kõvasti, kuid ma näen, kuidas enda usaldamine ja enda tõeliste soovide teadmine ning südame kuulamine on see, mis on aidanud mul teha elus väga õigeid valikuid.

Kus ja millal see juhtus?

Me oleme laste saamisest aastate jooksul rääkinud ja teame mõlemad, et me ühiselt pere ka punuma hakkame. Eestis elades, käis see mõte pidevalt läbi, kuid me olime veendunud, et laps tuleb siis, kui oleme materiaalselt kindlustatud ja vaimne valmisolek. Mida iganes see ka tähendama ei peaks. Materiaalne kindlustatus, materiaalne vabadus, rikkus = see on kõikide jaoks nii erinevalt mõõdetav ja mõistev termin. Oleme inimesed, kes soovivad, et meid valdaks turvatunne ja usaldus, et saame hakkama.

2017 aasta lõpuks elasime endiselt veel sõbra korteris, kes ise Soomes elas ja töötas. Korter, kuhu olin mina läinud ajutiselt vaid mõneks kuuks, kuid elasin seal sisuliselt 2 aastat. Aitäh Reio selle võimaluse eest. Kuid see näitab taaskord seda, et elus ei lähe asjad alati nii nagu me loodame ja teatud hetkedel arvame minevat. Iga asi omal ajal.

Oleme veendunud, et põhjus, miks me korterilaenu ei võtnud või endale kindlat “oma” elamist ei otsinud, seisnes selles, et me soovisime mõlemad väga tugevalt veel reisida. Austraalia raputas meid võimsalt ning ainus viis veenduda meie jaoks reisimise vajaduses, oli seda uuesti korrata.

Niimoodi saigi viimaks otsustatud ning 2017 aasta novembris pakkisime enda asjad autosse ning asusime teele. Olime otsustanud külastada Lõuna-Euroopat võimalikult minimalistlikult ning modernsete hipide kombel. Lisaks, olime otsustanud elada need eesolevad 5 kuud enda väikese Skoda Roomster autos, kuhu olime sisse ehitanud söögilaua, voodiraami ja katusele paigaldanud asjade hoiustamiseks suusapoksi. Sellest, kuidas me mööda Euroopat autos reisisime ja elasime ning mida see meile õpetas, saad lugeda blogi postitusest “3 kuud - armastus, päevik, auto ja maailm meie ümber”.

Me ei plaaninud reisil olles rasedaks jääda, kuigi see mõte tundus meile armas ja soe. Olime muljetanud ja koos visualiseerinud, et rasestumine võiks leida aset kuskil, kus on piisavalt romantiline. Kuna Portugal oma looduse ja olemusega oli meie peamiseks sihtpunktiks, siis asukohta, mis meie lauba siseküljele joonistatud kujutisega vastanduks, just sealt leida lootsimegi.

Aus vastus on ka see, et Elise ei olnud valmis last saama. Talle endale tundus, et ta on ikka veel parajalt laps, ega suuda tulla toime emaks olemisega, sest ta ei tunne, et oleks iseendaga nii tugevas kontaktis kui võib-olla mina seda olin. Kas ma olin valmis isaks saama ja isaks olema? Vaevalt küll, ma arvan, et selleks ei saa valmis olla, sest me ei tea mida oodata. Isegi praegu seda kirjutades, kus tähtajast lahutab vaid nädal, ei tunne ma, et oleksin valmis isaks saama. Tähendab, ma olen valmis, muidu me ei oleks rasedad aga selle täielik mõistmine tuleb siiski ilmselt enda lapse esmakordse nägemisega.

Rasestumine ei ole nii lihtne nagu inimesed arvavad. Igal kuul valmistab naise keha end ette rasestumiseks, vabastades ühe munaraku. Tavaliselt juhtub see tsükli keskel ehk 14-nda päeva kanti. Kui mehe spermatosoid ei viljasta munarakku, siis see väljub kehast päevade ajal.

Mingist hetkes teavitas Elise mind, et ta on valmis ja soovib last saada. Elise on öelnud, et ta jõudis arusaamale, et meie ei pea saama küpseteks, ideaalseteks vanemateks, enne kui lapsi tegema hakkama. Vaid, et ka laps tuleb meid siia suuresti õpetama, et saaksime ühtselt koos edasi areneda iseenda parema versiooni suunas. Valmisolek seisnes meie jaoks selles, et olime valmis last võtma kui õpetajat, mitte elama vastupidise laialt levinud arusaamaga, kus vanemad õpetavad lapsi.

Nii saigi vastu võetud teadlik otsus anda võimalus lapse saamisel. Ütleme nii, et kuigi seks on tavapärane tegevus suhetes, siis lapse tegemise seks erineb minu meelest veidi sellest tavapärasest füüsilisest liigutamisest. Tundsin, kuidas meie tegemises oli veel rohkem armastust kui tavaliselt ja tundsin, et me mõlemad olime teadlikult väga tugevalt kohal ehk hetke momendis.

Kas õnnestus esimesel korral?

20171230_163522.jpg

Ega me seda ju ei teadnud, kas meil õnnestus või ei. Mitmed uurimused väidavad, et pigem tasub seksida loomulikult ja regulaarselt kui n-ö hoida ja koguda “spermasõdureid” üheks korraks. Nii on kõige tõenäolisem rasestuda. Lihtsalt seksige ovulatsiooninädalal rohkem ja püüdke seda koos nautida.

Selleks, et rasestuda, pidime ennast algselt kurssi viima tsüklite ja muu säärasega, mis rasestumist soodustas. Arvutasime välja ajavahemiku, mis oli umbes 5 päeva ning teadsime, et nende päevade jooksul on see võimalik.

Selleks, et enda tehtut kinnitada, võtsime vastu spontaanse otsuse suhelda Universumiga. Kes sellesse usub, kes mitte - I don’t care. Tõde on meie jaoks see, et siin maailmas eksisteerib palju enamat, kui vaid see füüsiline kolme dimensionaalne kombitav maailm. Jalutades ühes ilusas, eraldatud Atlandi ookeani rannas nimega Praia da Adraga, kus otsustasime saata välja signaali Universumile, kirjutades liivale enda soovi.

Kirjutasime lausa mitu korda ning meid valdas taaskord tugev teadmine, et see praegu aitab meil saada seda, mida me tahame - ühist last! Kõige kummalisem oli see, et meie soov oli suisa nii täpne ning detailne, et olime otsustanud kasutada juba tüdruku nime. Oleme sellel teemal vestelnud ka varem, et kas soovime enne poiss või tüdruk ja me olime mõlemad sisemisel veendumusel, et esimene laps võiks olla tüdruk. Seega ilma, et me veel teadlikult rasedad oleksime olnud, andsime välja märgi, et ootame tüdrukut.

Jäi üle vaid oodata

Täpselt seda me tegimegi, me lihtsalt ootasime. Meil ei olnud muud üle, kui oodata, et Elisel algaksid need kaua oodatud päevad ehk menstruatsioonitsükkel. Kui see aga ära jääb, siis see oli meie jaoks kinnitus, et meil õnnestus rasedaks jääda.

Mingil hetkel saime aru, et Elisel pole veel päevad alanud ja ainus viis kontrollida, kas olime rasedad või ei, oli teha see kaua-oodatud rasedustest. Ühel ilusal hommikul, päikeseloojangu ajal me selle testi ette võtsime ning esimesed hommikused eredad päikesekiired meie õnnestumisest märku ka andsid. Me olime rasedad, saimegi hakkama! Tehtud!

20180117_082316.jpg

Ma arvan, et väga suur põhjus, miks inimesed ei jää rasedaks, seisneb just selles samas valmisolekus. Inimesed tihtipeale arvavad egost tulenevalt, et nad on valmis ja tahavad aga kas nad tõesti seda tahavad? Oleme seda endagi peal kogenud. Oleme veendunud, et meie rasestusime just sellel samal põhjusel - me olime mõlemad selleks valmis, see oli meie siiras soov!

Rõhutaksin seda, et väga palju on meie peas kinni. Mõttejõul on väga suur jõud. Meie sisemine teadmine, sisemine tõeline südamesoov saada last (tüdrukut) ja Universumile sellest liivale kirjutamisega märku andmine, olid kindlasti need, mis meie õnnestumisele kaasa aitasid.

“Oodates” südapaha perioodi

Kõige huvitavam asjaolu oli see, et me “ootasime” seda raseduse puhul südapaha perioodi üsna meeletult. Mitte, et me seda oleksime nii väga oodanud, vaid pigem oleks see olnud järjekordne kinnitus, et okei - me ikkagi oleme rasedad. Seda ei juhtunud reisi jooksul kordagi.

Huvitavaks teeb asja see, et me plaanisime algselt reisida 5 kuud, kuid meie reis piirdus ja lõppes 3 kuu täitumisel. Mitte, et rahad oleksid otsa saanud või midagi ebameeldivat oleks juhtunud, vaid me ise tundsime, et olime vaikust ja rahu viimaks täis. Me saime seda, mida olime Lõuna-Euroopasse otsima läinud.

Jõudsime Eestis olla vaid mõned päevad, kui see sama südapaha periood meid tugevalt tabas. Reaaalselt see tabas meid nii karmilt, et me ei oleks olnud mitte kuidagi võimelised Lõuna-Euroopast tagasi Eestisse selle tunde ja olemisega sõitma. Minul lube veel ei olnud ja see, mida Elise kogema hakkas järgnevate kuude jooksul oli hullumeelne. Tänu sellele ekstreemsele südapaha olekule, olime sunnitud ka Elise ema suhteliselt koheselt meie rasedusest teatama. Minu vanemaid teavitasime mõnda aega hiljem neil külas olles.

Kuidas oli söömisega, kas tuleb süüa kahe eest?

Meie jaoks raseduse esimesed kuud möödusid väga raskelt. Elise ei söönud mitte midagi, oksendas mitu korda päevas ning vahel oksendas juba hommikul esimeste puhta vee lonksude peale. Ta veetis vahel päevi ilma midagi söömata, ega joomata ning mingil hetkel minul tekkis hirm, et “Kurat, aga mis siis, kui ta ära sureb?”, sest ta oli näost mingiks hetkest täiesti valge. Ma päriselt ka mõtlesin, et ta hakkab surema. Ta lihtsalt vedeles kas diivanil või voodis, null funktsioneerimist välisele keskkonnale.

IMG_3783a.jpg

See pull kestis peaaegu 3 kuud järjest. Vahel olid väikesed etapid, kus ta midagi süüa sai ja suutis. Mingil hetkel oli kaerahelbepudru periood, kus ta ainult seda süüa sai, sellele järgnes koduste praekartulite periood, siis keedukartuli periood ja pean tunnistama, et mingil hetkel soovis ta isegi kummikomme.

Elise ei söö mitte kunagi sellist paska, kuid mingil hetkel hakkas ta üsna absurdseid asju nõudma. Mitte ükski tervislik asi sisse ei läinud ning meil ei jäänud muud üle, kui sellega ajutiselt leppida. Laps saab vajalikud vitamiinid, mineraalid ja toitained ema kehast, siis toit otseselt last nii tugevalt raseduse alguses ei mõjutanud. Otsene toidumõju hakkab toimuma raseduse lõpus. Suurest hirmust mõtlesime vahepeal mõlemad juba, et äkki see halb enesetunne ei lähegi ära ja Elise ei saagi normaalselt rasedust nautida.

Kuna me oleme Elisega mõlemad siiski üsna vaimustuses tervislikkusest ja tervislikust toitumisest, siis olime otsustanud kokku koguda kõik-võimalikud erinevad olulisemad vitamiinid ja toidulisandid. Õnneks tegi meie töö lihtsamaks üks Uus-meremaa päritolu meie vanune vegan, kellel oli juba mõne aastane laps ning teine kõhus kasvamas. Temalt saime vajaliku nimekirja, mida tema soovitas ja miks.

Lisaks vitamiinidele ja erinevatele supertoitudele, olime otsustanud ka raseduse ajal võimalikult puhtalt ja tervislikult süüa. Kuid kahjuks raseduse alguses see päris niimoodi välja alati ei kukkunud.

Inimesed ei mõista absoluutselt, kui oluline on vajalike vitamiinide ja mineraalide kätte saamine, eriti veel rasedana, kus laps emalt enamik suuremas osas läbi platsenta endale imeb. Ole sa vegan või segatoiduline, kes sööb igapäevaselt liha, ma garanteerin, et toitaine vaegus ja vitamiinide ning mineraalide puudujääk on enamikel väga suur.

Tellisime endale koju tsinki, D3 vitamiini, B12, folaati (mitte foolhapet nagu enamik haiglas olevaid töötajaid soovitab, sest foolhape on folaadi sünteetiline ja kunstlik vorm) melassi siirupit, spirulina pulbrit. Lisaks püüdsime Elisele sisse toita kõik-võimalikke erinevaid supertoite nagu chia seemned, kanepiseemned, goij marjad, acai marja pulber, toorkakao. Sellest, mida meie igapäevaselt oma tervise tagamiseks kasutame, leiad minu blogi postitusest “Vitamiinid, mineraalid ning supertoidud”.

20180307_171239.jpg

Käisime Elisega isegi vereanalüüsi tegemas, täpsemalt siis “Taimetoitlase vereanalüüs”, mida saab teha Synlabis 94€ eest. Meie absoluutselt mitte mingisuguseks üllatuseks olid kõik näitajad korras. Ainukene asi, mis oli veidi madalam, oli D-vitamiin, seda ja ka teisi vitamiine nagu B12, hakkasime võtma mõlemad igaks juhuks iganädalaselt.

Ka lihasööjad ei pruugi B12 kätte saada oma toidust, sest B12 lihas loomulik moel ei esine. Kui me inimestena soovime B12 toidust võimalikult puhtal kujul kätte saada, tuleks meil süüa mullaseid ja pesemata koorega juurvilju ja köögivilju. Steriilsus tapab B12 bakteri. Ainuüksi, miks B12 on teatavas koguses leitav lihast, seisneb selles, et kariloomad tarbivad rohelist, mis on mullaga kontaktis.

20180307_171258.jpg

Ka rauasisaldus Elisel oli kehas normis, kuigi mingil hetkel, kus laps poole raseduse peal hakkab rauda väga tugevalt endasse võtma (enne 30-ndat nädalat), langes see Elisel ka pisut, kuid mitte alla normi. Just sellepärast olime endale varunud melassi, mis sisaldab ühe teelusika kohta 4x rohkem rauda kui liha ja 4x rohkem kaltsiumi kui piim. Kaltsiumi saamine lehmapiimast on üldse nii jabur müüt, et see tuleks koheselt peast välja heita. Inimene on ainus loomariigis olev liik, kes tarbib täiskasvanuna teise liigi piima ehk lehma piima. Mitte ükski teine liik seda ei tee. Emapiim on eelkõige mõeldud siiski liigisiseselt arenevale lapsele teatud vanuseni.

20180307_171323.jpg

Loomulikult olid minu vanemad mures meie vegan elustiili toetava mõttemaailma ja sellest tuleneva tervislikkuse pärast. Ma ei ole inimene, kes viitsib vaielda või tõestada. Ma elan endale ning olen enda jaoks selgeks teinud, mis on tervislik ja mis ei ole. Meil ei ole kahtlustki, et veganlus ei oleks meie jaoks õige või tervislik. Seda on juba piisavalt tõestatud, et taimne täistoit sobib absoluutselt kõikidele, kaasa arvatud rasedatele. See, et meil on võimalus süüa liha ja loomseid produkte, ei tee sellest veel vajadust. See on ühiskondlikult pealesurutud valik, meil ei ole vaja seda teha, et elus püsida.

Kahe eest söömine on samuti äärmiselt ebavajalik ja ebaloogiline müüt, kui sellele veidi tähelepanu pöörata. Miks peaks naine järsku sööma kahe eest kui laps(kelle eest ta sööma justkui peaks) ei kaalu elusees sama palju kui naine ise. It just makes no sense. Ühtlasi on see ka põhjus, miks paljud naised rasedusega nii liialt palju kaalu juurde võtavad. Rasedus ei ole ettekääne ennast suureks süüa, vaid teadlikult toituda ja enda keha kuulata. Elise näiteks on rasedusega võtnud juurde vaid 8-9kg, mis on suhteliselt vähe, välimus pole tal absoluutelt muutunud.

Haiglakülastused, ultraheli ja lapse liigutused

Esimesel külastusel me muidugi lapse sugu teada ei saanud, sest seda saavad aparatuurid ja haiglas töötavad arstid määrata kuskil poole raseduse ehk alates 21-st nädalast.

Me ei olnud mitte kumbki enne ju ultrahelis käinud. See esimene kord oli väga põnev, tegelikult oli iga külastus ootamist väärt, sest näha seda väikest olevust seal kõhus arenemas, oli südant puudutav. Näha oma tulevast last Elise sees kasvamas oli imeilus vaatepilt. Pisaraid ei poetanud, kuid südant see puudutas.

Mäletan, et esimestel külastustel oli natukene hirmus ka, sest arst, kes ultraheli läbi viis, ei rääkinud sõnagi. Kohati tekkis nagu tunne, et kõhubeebiga on midagi pahasti. Õnneks ei olnud ja mõne minutilise hilinemisega selgitas arst, kus asuvad käed, jalad ja kus pea ning selgroog jne. Uskumatu, et nii väikesel lapsel, kes on umbes 5-10cm pikkune, on kõik kehaosad kenasti välja arenenud. Olgugi, et pea pole kehaga koheselt proportsioonis, on see siiski hämmastav, kui varakult on kõik välja arenenud.

IMG_3797a.jpg

Esimesi liigutusi hakkas Elise tundma umbes 17-nda nädala paiku. Esimene soo kindlaks tegemise sessioon oli paras huumor. Läksime Elisega suure ootusärevuse ja õhinaga arstile, et saada teada, kas meie sisetunne valetas meile või mitte. Absolutselt kõik meie ümber, üritasid koguaeg öelda, et meil tuleb nagunii poiss. Üldse, kui vaadata ringi enda tuttavaid ja sõpru, siis absoluutselt suurem enamik saab poisse. Meeletu poiste pealekasv, kuid me ei lasknud end sellest häirida.

Loomulikult oli kõhukodanik ennast asetanud ime asendisse ning isegi käsi varjas suguelundit. Arst ei suutnudki pärast mõnekümne minutilist sessiooni meile öelda, kas on poiss või tüdruk. Olime sunnitud nädal aega hiljem tagasi tulema, lootuses, et ta on end veidi paremasse asendisse pööranud. Täpselt nii nagu ennustanud olime, nädal aega hiljem saime teada, et ootame tüdrukut!

Laps õigesse asendisse

Titad on kõhus nii nagu nad on, pöörlevad, kükerpallitavad, tantsivad, rulluvad, hüplevad ja teevad mida iganes kõike seal kõhus neil teha õnnestub, et end seal hästi tunda ja enamjaolt nad ennast hästi ka tunnevad.

Raseduse lõpu poole peaks hakkama kõhubeebid ennast pöörama tuharseisust ehk pepuseisust peaseisu, mis on üks esimestest märkidest ja punktidest, mis näitavad ning viitavad, et sünnitus on peagi käes. Peaseisus on kõige loomulikum asend laste sündimiseks, kuigi keegi ei välista, et lapsed mõnes muus asendis ennast ei väljutaks. Kuigi risk on selliste ekstreemsemate asendite juures surem, siis mitte miski pole võimatu ja midagi ei ole hullu, kui laps ei pööragi peaseisu.

Meid püüti haigla poolt natukene hirmutada. Kuna meil oli 35. rasedusnädal lähenemas ning tavaliselt selleks ajaks on laps ennast juba pööranud, siis meil seda veel juhtunud ei olnud. Selle hetkeni, kui haigla meid ebavajalike välise ümberpööramise ja keisri juttudega hirmutama hakkas, ei olnud meil mingit muret ega kahtlust oma kõhubeebi tegevuse osas.

Ka haigla jutt ei pannud meid hirmuküüsis elama, kuid sundis meid otsima viise, kuidas kõhubeebil aidata ümber pööramist sooritada. Haiglas sooritatakse välist pööramist, mis iseenesest ei ole naisele just kõige mugavam protsess ning me oleme need “modernsed hipid”, kes usuvad sellesse, et igal asjal on oma põhjus. Ja tõesti absoluutselt kõige on oma põhjus.

Meie isiklik ämmaemand ja sünnitoetaja kinnitasid ning selgitasid, et lapse mitte ümber pööramise taga võib-olla mitmeid põhjuseid. Kõhus võib olla juba liiga kitsas, nabanöör võib olla liiga lühikene ja võib-olla see on lapse jaoks kõige õigem variant - olla tuharseisus. Selles ei ole midagi halba.

IMG_3874a.jpg

Üks asi, mida me rasedus jooksul õppinud oleme, on see, et siia ilma sündiv laps on väga intelligentne ning teab täpselt, kuidas ja mismoodi ta olla soovib ja sealt kõhust väljuda soovib. Meil tuleb vaid usaldada, sest rasedus ja sünnitus on äärmiselt loomulikud looduse ning evolutsioni protsessid.

Kuid, vaatamata sellele, olime Elisega otsustanud aidata oma tital kõhus pööramist sooritada. Selleks soovitas ämmaemand meile paari harjutust, mida me lisaks igapäevasele jalutamisele harjutama hakkasime. Tegime neid harjutusi peaaegu nädal, ilma, et oleksime suutnud mõista ja veenduda selles, et juba esimesel korral harjutust sooritades, pööras meie väike tita ennast kõhus olles peaseisu. Elise tundis midagi, mis pidavat viitama pööramisele, kuid me ei olnud võimelised uskuma, et esimese korraga see aset leidis.

Nädal aega hiljem selgus ultrahelis, et laps oli tõesti end ümber pööranud. Juhei ja fakk yeah, meie võit!

IMG_3890a.jpg

Kokkuvõtteks

Mida rohkem me sünnitamise ja raseduse teemadega kursis olime, seda enam hakkasime Elisega mõistma, nii paljudes naistes on ülemäära hirmu, pinget, enese mitteusaldamist, oma keha mitte kuulamist, oma peaga mitte mõtlemist, ravimitele lootmist, arstide pimesi usaldamist, võõraste kuulamist. Iseendaga kontakt on inimestel ikka väga kehv.

Üldiselt on rasedus meie jaoks kulgenud üsna lihtsalt ja mõnusalt. Paljud räägivad rasedusest nagu mingisugusest ulme koormast. Jutud sellest, kuidas naine muutub üliemotsionaalseks, sööma peab naine kahe eest ja nii edasi. Minu elukaaslane ei söönud kahe eest, võttis juurde nagu eelnevalt mainitud sai, vaid 8-9kg, ta ei olnud absoluutselt emotsionaalne, ega tujutsev ning ta jätkas oma tavapärase eluga sisuliselt kuni sünnitamiseni välja.

IMG_4100a.jpg

Rasedus on ilus aeg ja see teatud määral ka “püha aeg”, mida tuleb osata hinnata, väärtustada ning mis peamine, nautida! Nautida kõhuga ja oma kõhubeebiga koos eksisteerimist, mitte tunda hirmu teadmatuse ees ning olla väga avatud mõttemaailmaga selles osas, mis võiks aidata paremini ja efektiivsemalt hakkama saada.

Praeguseks korraks ongi kõik. Loodame, et Sulle meeldis see lugemine ning leidsid siit enda jaoks uusi mõtteid, kuidas rasedusse suhtuda. Järgmine postitus keskendub kodusünnitusele, miks me selle kasuks otsustasime ja kuidas meil kodus terve ja ilus kõhukodanik sündis.

Seni aga olge tublid ja kasvatage endas eneseteadlikkust!