VÄGA TEGUS, ÕPETLIK JA KOGEMUSTERIKAS NÄDALAVAHETUS

Tere hea lugeja,

täna on taaskord uue nädala algus, teisipäevane päev, mis hetkel minu Macbook kella järgi on täpselt 16:29 ning ma lõpetasin just enda päeviku täitmise. Päeviku täitmisest on saanud minu jaoks täiesti kirjeldamatult vajalik osa minu igapäevaelus ja tegemistes. Päeviku pidamine ei ole minu jaoks täiesti uus tegevus. Aastaid tagasi, kui ma veel noorem olin, tegin päeviku pidamisega algust koos oma ühe sõbraga. Tookord pisut nooremana, ei olnud ma võimeline nii sügavalt mõtlema ja ennast eriti põhjalikult analüüsima, mistõttu piirdusime päeviku pidamises vaid igaõhtuse tänulikkuse rituaaliga. Ma ei ole usklik, kuid sõna ”rituaal” tähendab minu jaoks pigem eduvõtit või nõnda nimetatud eduvalemit, mis aitab mul elus saavutada oma suuremad ja ka väiksemad unistused.
Tänaseks päevaks olen lisanud päeviku pidamise rituaali juurde lisaks tavapärasele tänulikkuse nimekirjale ka erinevaid teisigi meetodeid, mis aitavad mul elus edasi liikuda ja endale seatud eesmärke püüda. Täna võtsin reaalselt aega ja keskendusin sellele käesolevale, peagi lõppevale aastale. Täpselt sama oluline nagu on igapäevane tänulikkus, on oluline märgata neid nii-öelda ”võite”, mida oleme saavutanud eelneva aasta jooksul. Kuna 2016 aasta on kohe lõppemas, siis mõtlesin, et ma olen valmis seda juba täna tegema, sest aasta lõpuni on alles jäänud vähem kui 2 nädalat. Mõned sündmused, mille eest tänulik olla, on alles tulemas, kuid see ei takistanud mul selle ülesande sooritamist. Selle aastase tänulikkuse harjutuse kohta teen ma eraldi postituse vahetult enne aastavahetust, et ka teie saaksite võtta selle hetke ning natukene mõelda selle üle, mis teie elus toimunud on. Ette rutates võin öelda, et see on uskumatu kogemus, kui selle ära teete, sest selline võimas harjutus annab nii hea ülevaate sellest, mida olete käesoleval aastal saavutanud ning seeläbi olete võimelised mõtlema, kuidas järgnev aasta oleks veelgi parem.

chriskala.com

Tänases postituses kirjutan ma sellest, milline nägi välja minu nädalavahetus, mis oli minu ja ka Cheli jaoks meeletult olulise tähendusega. Sellel nädalavahetusel, panin ma punkti ja tõmbasin heleroosa markeriga kriipsu enda unistusele avalikustada raamatu nimega ”Mõistmaks, kes ma olen”. Tegus ja tempokas nädalavahetus sai alguse juba natukene varem kui nädalavahetusel, kuid suurem möll algas neljapäeva varahommikul. Olime Cheliga parasjagu taaskord Cheli kodukohas Järvamaa kandis ta emal külas. Hea oli korraks linnamürast eemale pääseda ja maahõngu tunda. Isegi Cheli kassi oli tore näha, kuigi meie suhe ei ole paranenud 3 ja poole aasta jooksul märkimisväärselt, tundsin rõõmu seda kiisust ”vanaprouat” nähes. Maale tulemine oli üsna spontaanne lüke ja sobis meile mõlemile, läksime sinna sisuliselt vaid magama.

Ühesõnaga hommikul kusalgi kella 7:30 ajal alustasime taaskord sõitmist Tallinna poole. Pidime olema kell 9:00 juba ühe trükikoja ukse ees, sest olin eelneval päeval kokku leppinud kohtumise trükikojas vastutava mehega, kes pidi mulle andma kätte minu värsked 500 raamatut. Nende raamatutega on ka olnud päris suur majandamine ja ülemõtlemine. Algselt olin otsustanud raamatut üldse mitte turule tuua, kuid vesteldes ühe meie väga suure mentori ja õpetajaga, saime siiski Cheliga aru, et kõik põhjused, mille olime leidnud raamatu mitte avalikustamiseks, olid vaid pelgalt vabandused selle ees, mida meil teha tuli. See uus trükk 500 raamatuga oli nüüdseks minu uue teose jaoks juba teine trükk, sest esmatrükk oli umbes 20 raamatu suurune. Ma ausalt ei tea, mis mind tagasi hoidis alguses, hetkel on nii hea meel, et me siiski raamatu välja andsime.

chriskala.com

Kella 9:00 ajal korjasime minu 500 uut raamatut peale ning seadsime oma sinise poisi häälekalt Apollo raamatupoe lao suunas. Olen nii tänulik, et Apollo soovis viimasel hetkel võtta 200 raamatu asemel 350, sest tänu neile ei ole mul kodus nurgas 100 raamatut, mis oleks pidanud algse plaani järgi juhtuma. Raamatute üleandmine oli suhteliselt kiire. Chel tagurdas auto ettenähtud estakaadile, mina laadisin 16 ja pool raamatupakki euroalusele, vedasin selle roklaga lattu sisse, andsin ühe lehe laos opereerivale mehele, ”kes-ei-olnud-pika-jutu-mees”, sain teisele paberile templiga allkirja ning lahkusin. Olin korra mures, et kas raamatud üldse poodi esitluse ajaks jõuavad, sest ettenähtud teose esitlus Solarise keskuse Apollo raamatupoes oli juba samal pühapäeval. Hiljem selgus, et raamatud jõudsid Apollo laost poodi sisuliselt sama päeva õhtuks.

 
chriskala.com
 

Pärast Apollo lao külastust, tahtsime raamatud toimetada koheselt ka Rahva Raamatu lattu, kuid kuna see asus meie suurimaks üllatuseks sisuliselt meil kodu kõrval ja kahjuks ei olnud ma selleks kella ajaks veel saanud kinnitust, kas tohime üldse raamatud kohale toimetada, otsustasime mitte tiirutada ühest linnaosast teise. Jätsime Rahva Raamatu lao korraks vahele ja sõitsime NOCCO Eesti kontorisse, kus selle väga kihvti ja mõnusa spordijoogi eestvedaja Georg, oli jätnud mulle raamatu avalikustamise käigus algatatud loosi tarbeks mõned auhinnad. Ma olen tegelikult südamest väga tänulik, et Georg on mind nii palju aidanud ja olnud nõus minuga koostööd tegema. Tänutäheks jätsin talle kontorisse ühe enda raamatu, mille tema kolleeg Triinu pool naljaga endale oli lubanud võtta. Kuna Rahva Raamat ei olnud veel mailile vastanud, sõitsime seal lähedal olevasse aianduskeskusesse Hortesesse, et maitsta viimaks ometi seal kohalikus kohvikus pakutavaid smuutisid. Ütleme niimoodi, et kohvikule panime Cheliga silmad peale juba suvel, kuid see oli alati mingil põhjusel kinni, kui juhtusime seal olema. Seekord meil aga vedas ja saime maitsta väga maitsvaid smuutisid. Kui kellelgi peaks olema võimalus kunagi Hortest külastada, siis kindlasti proovige nende kohaliku kohviku poolt valmistatud erinevaid smuutisid - imemaitsvad.

Mingiks hetkeks oli Rahva Raamatu meeskond meile vastanud ja sealt maalt hakkas peale korralik trall ja nali. Mingil absurdsel põhjusel ei läinud mitmeid kordi digiallkiri dokumentidele peale, siis ei õnnestunud mul saada vajaminevaid tabeleid ja dokumente õigesse formaati, sest mina kui Maci kasutaja, pean faile alati konverteerima teise operatiivsüsteemi põhiseks, mida ma kas üsna tihti sellel päeval teha unustasin või valesti tegin. Aeg muudkui venis ning ma olin juba suisa närvivapustuse äärel, kuni viimaks Rahva Raamatult kinnitava kirja saime. Vahepeal kohtusime kell 12:00 Solarise keskuse Apollo raamatupoes sõbra, koolitaja ja ettevõtluse lektori Kristo Krummiga, kelle olin endale appi palunud eesolevat raamatuesitlust läbi viima. Üksinda endalt küsimusi küsida ja ise neile vastata oleks olnud natukene imelik. Rahva Raamatu laos läks samuti kõik väga kiirelt. Parkisime auto, laadisime raamatud maha, seekord siis järelejäänud 6 ja pool pakki ning tegime minekut. Raamatud olid ka Rahva Raamatus juba järgnevatel päevadel eksponeerimiseks väljas.

Järgmisel päeval oli mul tööpäev, kuid alles õhtune vahetus, mis andis meile võimaluse ajada korda ka viimased asjad, mis puudutasid raamatu esitluse õhtut ja Facebookis käima tõmmatud loosikampaaniat. Külastasime enda rootslasest šokolaadipoe omanikke Tallinna Vanalinnas, kes olid meile valmis pannud imeilusa ja maitsva kingikoti, mis läks ühele õnnelikule võitjale. Mida rohkem ma edukate inimestega suhtlen ja nendega koos aega veedan, seda rohkem näen ma seda, kui oluline on tegelikult teisi inimesi koguaeg aidata ja asetada pigem teisi esimesele kohale ning ennast teisele. Inglise keeles on selline lause nagu ”Giving is recieving" ja seda ma tõepoolest ka usun ning üritan viimasel ajal ka rakendada. Seda tuleks loomulikult praktiseerida ka tõesti südamest tuleva soovi ja tundega, sest mõte kui selline, "Mina tegin talle, ta peab nüüd kindlasti mulle samaga vastama” ei vii kindlasti mitte kusalegi. Samal päeval astusime läbi ka Apollo raamatukauplusest ja Euronics elektroonikapoest, kust haarasime kaasa veel mõned auhinnad nagu Apollo kinkekaardid ja Ipod Shuffle'd, mis olid samuti loosimiseks mõeldud. Loosist nii palju, et olen taaskord väga tänulik kõigile neile, kes soovisid osa võtta ning mind selles ettevõtmises aidata ja toetada. Loos ise sai 430 jagamist ja jõudis tänu neile inimestele umbes 45 000 inimeseni, mille tulemused olid suuremad, kui oleksin osanud oodata või loota. Veel üks lisamärkus, mida olen nüüdseks ka alateadlikult rakendama hakanud, on see, et kui puuduvad ootused, siis ei ole ka pettumust.

 
chriskala.com
 

Järgnevad päevad ehk laupäev ja pühapäev, kuupäevadega 17.12 ja 18.12 olin ma tööl, ega saanud enam väga panustada eesolevale üritusele. Päev enne raamatuesitlust ehk laupäeval kohtusime Cheliga enda kahe soomlasest sõbraga, kes olid tulnud Tallinnat avastama. Nende viimane Tallinnas käik oli oma 12 aastat tagasi ning meil oli ainult hea meel neid siin võõrustada ja linna tutvustada. Aleksi ja Annaga saime tuttavaks Austraalias, viimases kiivifarmis elades ja töötades. Nendega oli meil koheselt ka väga tugev side ning Aleksi oli see, kes tol hetkel aitas mul teha suurepärase eneseületuse uskumuse ”mina-olen-peenike-olnud-terve-elu-ja-ma-ei-ole-mõeldud-kaalus-juurde-võtma” osas. Ta õpetas mind ja näitas mulle, kuidas viia enda treeningud teisele tasemele. Austraalias elades treenisime ainult enda kehakaaluga ja see meeldis mulle rohkem, kui hetkel käesolevad jõusaali treeningud. Saladuskatte all võin nii palju öelda, et ma plaanin jõusaali pooleli jätmist, sest tegemist ei ole ikkagi kirega, vaid minu jaoks mingisuguse haiglase uskumusnormiga ja ilmselt alateadlikul tasandil teistele millegi tõestamisega. Aleksi ja Anna on minust ja Chelist natukene vanem paarikene, kes on koos olnud nüüdseks juba väga pikalt. Kohtusime nendega Viru Keskuse aatriumis esimesel korrusel ja seadsime sealt rõõmsalt koos sammud Vanalinna suunas. Olin broneerinud aja Tallinnas Rataskaevu tänavas asuvasse Vegan Restorani laua neljale inimesele.

Selle broneerimisega on üldse naljakas lugu, sest algselt olin ma teinud broneeringu samasse restorani õigeks päevaks, kuid kirjutanud maili neile täiesti vale kuupäeva. Kui helistasin sooviga kinnitada enda broneeringut, selgus, et kohad olid täis ja minu nimel ei olnud broneeringut. Tundsin end täieliku idioodina, kuid sain aru, et probleem oli minus endas ja selles, et korraga oli käsil liiga palju asju. Olin sunnitud sellest ideaalsest plaanist algselt loobuma ja teistele ka enda eksimusest pettunult teavitama. Broneerisin meile järgmisesse söögikohta laua, pärast mida mõned kümned minutid hiljem mulle esimesest restoranist tagasi helistati ja vabanenud lauast teavitati. Olin ülimalt õnnelik ja tänulik elule, kirjutasin Chelile isegi sõnumi sisuga ”Elu on ikka ilus”, sest tõepoolest tundsin, kui palju andis praeguses situatsioonis juurde minu headus, tagasihoidlikkus, ausus ja ka oskus lahti lasta sellest, mis meid ei teeni. Algselt korvi saanud pakkumise lasin lahti ning olin valinud välja juba uue söögikoha. Ma ei klammerdunud mineviku külge, vaid leppisin sellega, mis juhtunud oli, kuna ebameeldivate mõtete ketramine ei oleks minevikku nagunii parandanud ja olen veendunud, et elu lihtsalt andis vajaminevad sammud, tõuked, mis lõpuks ikkagi viisid selleni, et imekombel saime me laua sellsse restorani, mida olime algselt jahtinud.

chriskala.com

Vegan Restoran ise on äärmiselt armas ja pisikene hubane koht. Avastasime selle Cheliga sügise paiku ning pärast esimest külastust olime sõnatud ja seda loomulikult positiivses võtmes. Toit on imemaitsev, klienditeenindajad on äärmiselt meeldivad ja südamlikud inimesed, kes tõepoolest teevad selle lisaliigutuse, et kliendil oleks nende juures hea olla. Väga kodune tunne on viibida seal restoranis ja me oleme väga tänulikud, et selline koht Tallinnas olemas on. Kõige parem kogu restorani juures on see, et hindade ja toidukoguse või volüümi suhe on täielikult paigas. Tavaliselt restoranid pakuvad elegantseid ja natukene suisa mõnitavaid koguseid väga kõrge hinna eest, kuid Vegan Restoran on selle koha pealt kindlasti üks suur CAPS LOCKIGA ERAND. Ka meie Soome sõbrad olid meeldivalt üllatunud, sest isegi nii suures riigis nagu Soome, ei ole täielikult vegan toitudele keskenduvat söögikohta. Arvan, et Eesti on esmakordselt üle väga pika aja, kui mitte esmakordselt uue algava trendi eesotsas ja kasutab igat võimalust ära selleks, et seda maailma paremuse poole muuta. Kui tõesti tavaliselt jõuavad suured trendid ja ülemaailmsed liikumised meile aastaid hiljem, siis hetkel võib öelda, et me konkureerime heas mõttes kogu maailmaga päris jõudsalt.

Mina ja Chel olime restoranis juba mitmendat korda ja alati on meeldivaks üllatuseks on olnud see, et menüü on igakord olnud mõne ajamöödudes erinev. Taaskord näitab see pühendumust ja ka seda, et restoran ja kogu meeskond teeb kõik selleks, et hoida asja elus. Tavaliselt, mitte ainult restoranide puhul, vaid üleüldse, inimesed muutuvad teatud edukuse juures mugavaks ning lõpetavad eneseületamise, siis seekord olid asjad taaskord vastupidised. Väga hea töö! Seekord sõi Chel seda, mida proovisin eelmine kord mina, milleks oli ”Vürtsikas tofu kinoa-bataadipadjal tomati-kookosekastmega” ja mina sain seekord kahvli sisse lüüa mahlasesse ja imemaitsvasse ”Peedi-kikerherneburgerisse”, mida oli täiustatud koduse soolakurgi ja kastmega. Eelroaks võtsin ma seekord proovimiseks "Veidi vürtsikas kookose-kõrvitsasupp”. Magustoiduks võtsime Cheliga endale ”Ahjuõun porgandi-ingverijäätisega” ja ühe koogilõigu, mis oli jube hea. Anna sõi sama asja, mida Chel ning Aleksi võttis endale seekord koka eriroa. Kõik see pull läks maksma meile kahele vaid 33 eurot, mis on meie meelest ikka väga odav väljaminek restoranis. Jätsin suurest austusest ja heatahtest ka 5 eurot jootraha, loodan, et see tegi teenindaja päeva natukene ilusamaks.

Pärast seda mõnusat pidusöömaaega, jalutasime ringi Vanalinnas ja selle ümbruses. Õhtul saatsime sõbrad ilusti hotelli ning läksime ka ise koju. Seekord jõudsime eriti hilja koju ning magama saime reaalselt umbes kella 01:00 ajal öösel, mis on meie jaoks omamoodi katsumus. Oleme Cheliga mõlemad harjunud minema magama kümne ja üheteist vahel ning ärkama võimalikult varahommikul, lisaks kõigele olin ma järgneval päeval ka tööl. Järgnev tööpäev läks üsna kiirelt ning olin sunnitud ilmuma oma raamatuesitlusele teadmisega, et pärast pidulikku osa, lähen tagasi poodi sulgema. Kuid sellest ei olnud midagi, kõik sujus väga hästi.

Esitlus nagu öeldud, leidis aset Solarise keskuse Apollo raamatukaupluses, kuhu kohale oli tulnud vähem inimesi, kui oleksin oodanud, kuid mis kindlasti ei takistanud esitluse läbiviimist, sest poes olnud teisedki kodanikud, tulid ja jäid üritust vaatama. Nagu ma ka esitluse lõpus ütlesin, et elus loeb kvaliteet, mitte kvantiteet. Olin endale appi palunud üritust läbi viima Kristo, kes oli väga hästi end ettevalmistanud ja suutis esitada küsimusi väga meeldivas ja lihtsas vormis. Ma ei tundnud end korrakski nagu esitlusel, vaid justkui vestlusõhtul mõne sõbraga. Tänan siinkohal südamest Kristot ja tema abikaasat Kairitit, et nad olid mulle sinna toeks tulnud. Samuti tänan enda sõpra Erkit, kes vaatamata kiirele ajale enda elus, oli teinud panuse kohale tulla. Tänan ka Urmas Roosi, kes oli tulnud lahkelt üritust pildistama. Urmase tegemistega võib lähemalt tuvuda siin. Loomulikult tänan ma ka enda kaaslast Cheli, kes on mulle alati toeks olnud ning kellega koos arenda on suisa lust, sest selline pidev koos tegutsemine viib ja toob meid teineteisele ainult lähemale. Koos kasvamine paarina on äärmiselt oluline ja üks peamistest edufaktoritest ühe eduka ja kestva suhte ehitamisel ja hoidmisel!